Teater
27. märts 2019, 22:55
Andrus Vaarik on olnud laval pea 40 aastat, kuid parima meespeaosa tiitli pälvis esimest korda.

ANDRUS VAARIK: „Nüüd pääsesin minagi püünele ja sain oma kallite sõprade ees seista!“ (46)

„Nüüd pääsesin püünele ja sain oma kallite sõprade ees seista. Ja veel parima meesnäitlejana - mida veel tahta!“ õhkas Andrus Vaarik, kui teda tunnustati eilsel teatriauhindade galal parima meespeaosatäitjana. „Ma tunnen, et nüüd, 60aastasena, mängisin ma tõesti enda kohta väga hästi. Ja ma julgen seda öelda, sest ma tunnistan samas,  et siiamaani olen ma tihtipeale ka väga halvasti mänginud.“

„Nüüd pääsesin püünele ja sain oma kallite sõprade ees seista. Ja veel parima meesnäitlejana - mida veel tahta!“ õhkas Andrus Vaarik, kui teda tunnustati eilsel teatriauhindade galal parima meespeaosatäitjana. „Ma tunnen, et nüüd, 60aastasena, mängisin ma tõesti enda kohta väga hästi. Ja ma julgen seda öelda, sest ma tunnistan samas,  et siiamaani olen ma tihtipeale ka väga halvasti mänginud.“

„Tegelikult mul üks muna kodus juba on, mille sain kümme aastat tagasi Tšissiku rolli eest lavastuses „Meie, kangelased“ kui parim meeskõrvalosatäitja. Aga ma ei saanud seda vastu võtta, sest olin siis Stockholmis,“ avaldab Vaarik.

Uskumatu, kuid see on tõesti esimene kord, kui Andrus Vaarikut tunnustati kui aasta parimat meespeaosatäitjat. Tunnustuse pälvis ta kahe rolli eest, milleks oli Gilbert Horn lavastuses „Noad kanade sees“ (EMTA lavakunstikool) ja André lavastuses „Mineku eel“ (Tallinna Linnateater). Viimase tõi lavale Hendrik Toompere Draamateatrist ja selle keskseks teljeks on vananemine. Ühte peategelast, isa Andréd kehastav Vaarik tunnistas pärast esietendust Õhtulehele, et küsimused minekust ja jäämisest on tuttavad tallegi. „Nagu meile kõigile, ma usun. Ma väga loodan surra enne oma lapsi, ma kirglikult loodan seda! See on mu maksimumprogramm,“ ütles Vaarik tookord.

Edasi lugemiseks:

Osta üks artikkel

Ühe artikli lugemisõigus
3.99