TEATRIAUHINNAD | Margus Mikomägi: „Vaatasin rõõmuga, kuidas noori on teatriseltskonnas hästi palju.“ (5)

Margus Mikomägi: „Ma vaatasin rõõmuga, kuidas teatriseltskond on muutunud – kuidas noori on hästi palju, pealetulev põlvkond on mitmekesine ja rikas.

Muidugi jäi auhinnagala lavastusest silma see, et praegu on ilmselt kõigis Eesti teatrites väga võimas lavatehnika: valgused, ekraanid, videovõimalused – 21. sajand! Uskumatu, kuhu on jõudnud pisike Rakvere teater, mille katus 1980ndatel läbi sadas.

See, et katus läbi ei saja, on teatripäeval loomulikult oluline, kõige vingemad ja tähtsamad on niisuguse gala puhul aga ikkagi inimesed, kes tulevad lavale oma preemiaid saama, ja see, mida nad endaga kaasas kannavad. Kõige kihvtim positsioon oli Juhan Ulfsakil, kes tuli lavale murega, et peame hakkama väikestele tähelepanu pöörama – et neile liiga ei tehtaks. Just suured, kelle katus läbi ei lase, peavad väiksemaid kaitsma. See on kihvt kodanikupositsioon, mis jäigi sellest õhtust kõige rohkem meelde.

Kogu lavastus ja ilu ja pompoossus on loomulikult väga tähtis, aga sõnum on alati tähtsam. Me võime teatris kõike teha, aga kui sul midagi öelda ei ole, jääb tehtud lihtsalt tühjaks tiluliluks. Kui sul aga on midagi öelda, jääb see kõlama ka suitsu ja kostüümi abita.

Loomulikult oli kihvt ka „Kalevipoja“ lavastaja Karl Laumets, noor poiss, kes oli kõne ette valmistanud. Minu jaoks on praegu hästi tähtis, et kinos on saanud ülivaadatavaks „Tõde ja õigus“ ning Eesti teatri aastapreemia saab lavastus „Kalevipoeg“.“