Teatrikunstnik Silver Vahtre: „Kui teatripeol kiluvõileivad otsa saavad, siis lust ei kahane.“

Vahtre muheleb, et kastide laul on täiesti asjakohane, sest kui Rakvere teatri loominguline juht Peeter Raudsepp teda teatripeo kujundust tegema kutsus, kuulis kunstnik, et teemaks on "Müür".

"Esimene assotsiatsioon, mis minul sellega tekkis, oli Johnny B. luuletusega, kus on lugu inimesest, kes on eluaeg müüride lõhkuja ja lõpuks ütleb ta: " Ja nüüd olen ma müüri najal istuja - vana, tähtis ja paks"," kõneleb Vahtre. "Teatriauhinnad on ju inimestele, kes ei ole veel müüri najal istujad. Kas nad just jooksevad peaga vastu müüri, mine tea, võib-olla, aga usun, et enamik neist lõhub müüre. Sellest oli edasi kerge mõelda, kuidas teha."

Seda, millest teatripäeva müür tehtud, ei soostu Vahtre esialgu avaldama. Laseb end meelitada ja äraarvamismängu mängida. "Kas ma pean kõiki saladusi avalikustama," muigab ta võidurõõmsalt. "See müür on füüsiline, osaliselt koosneb see ruumilistest objektidest ja osalt valgusest ning videost." Äraarvamismäng lõpeb võidukalt: teatrimüür on tehtud pappkastidest. "Et need siis, kui publikum liiga kõvasti naerab, uppi ei lendaks, siis neile on raskus sisse pandud."

Vahtre on teatripäevalava dekoratsioone varemgi korra loonud. Toona sättis ta lava kunsti täis Pärnu Endlas. "Ma ei ole kokku lugenud, kui paljudel teatripäeva pidudel ma elu jooksul käinud olen, aga mõningail ikka," tunnistab Vahtre, muie suunurgas.

"Kui ma olen juba teatripäevale kohale läinud, siis ei oska ma öelda, kas mõni pidu on olnud äge või olnud täitsa mööda. Teatrirahvas, kui see omavahel kokku saab, on ise äge. Teatris ei tööta ju inimesed, kes kaalutlevad, kuidas saada rikkaks! Võib-olla kuulsaks, seda küll. Kui sedasorti seltskond kokku saab, siis tunnevad nad omasugustest rõõmu, sest saavad rääkida asju, milleks igapäevases töös pole mahti. Kui teatripeol kiluvõileivad otsa saavad ja keegi ära väsib, siis lust omavahel vestelda ei kahane. Teatripäevad on teatrirahvale ikka ägedad."