Teater

GALERII | 1987. aasta Võru mäss ärkab Mäeotsa lavastuses taas ellu: terve linn kinni, palju ei puudunud verevalamisest (23)

Aigi Viira, 27. märts 2019, 11:42
Ain Mäeotsa lavastus Needid ja suhkruvatt Võrus Tags: Ain Mäeotsa lavastus Needid ja suhkruvatt VõrusFoto: Aldo Luud
Lavastaja Ain Mäeots oli 16aastane Võru nooruk, kui punkar Ain Saar otsustas kodulinna kalmistul korraldada Vabadussõjas langenute auks mälestusmiitingu.

Oli 1987. aasta 21, oktoober. "Kalmistule kogunes tuhandeid inimesi," räägib Mäeots, toonane muinsuskaitsepoiss. "Olin olnud pioneer ja oktoobrilaps ning kõik see, loll skisofreeniline riik, pandi ühe õhtuga tohutult suure küsimärgi alla. Paljudele võrukatele tundus tol õhtul, et see võim ei pruugi olla igavene." Tollase sügise sündmused, mis viisid mässuni, elustuvad lavastuses "Needid ja suhkruvatt."

Lugu rullub lahti kui film. Aga see film pole väljamõeldis, vaid päriselu. "1987. aastal ärkab Võru linnas üks verinoor mees hommikul üles ja vaatab aknast välja," kirjeldavad lavastuse loojad. "Sealt paistab Nõukogude Eesti. Hall ja kiretu, ahistav ja kitsas. Nii on olnud terve tema elu! Mees, pea täis segaseid mõtteid, sõidab linnaliinibussiga surnuaiale, et üles leida vabadussõjas langenute kalmud. Ta ei tea veel, miks ta seda teeb... Ta ei tea ka seda, et sellest üksildasest surnuaiakülastusest saavad alguse sündmused, mis haaravad endasse nii tema enda kui paljud teised. Järgnevad sündmused ei jäta puutumata ühtki võrukat. Sest tulemas on mäss!"

Tõepolest, punt igavlevaid Võru punkareid otsustas toona Ain Saare eestvedamisel korda teha linnakalmistul asuvad Vabadussõjas langenute hauad. Seejärel sündis punkareil mõte korraldada mälestusmiiting. Need, nõukogudeaegsetest veidrustest tüdinud noored, otsustasid hakata Eesti vabaduse eest võitlema.

"Midagi oli kuulda, et tüübid kalmistul midagi teevad, aga kui juba miitingule kutsuti, läksime kambakesi," räägib lavastaja. "Tol õhtul pandi kalmistu kinni, terve Võru linn kinni, ei lastud autosidki sisse. Inimesi oli tuhandeid. Miilitsaahelikest murti läbi. Palju ei puudunud verevalamisest. Respekt toonasele Võru miilitsajuhile Aare Urmile, kes keeldus rahva vastu jõudu kasutamast."

Tolle 1987. aasta sügisel toimunud mässu aegu liikus rahva seas käest kätte sinimustvalge lipp. Kes selle guaśśvärvidega maalitud lipu tegi ja kohale tõi, ei tea keegi. "See oli esimest korda, kui Eestis toodi sinimustvalge välja," ütleb lavastaja. "Võrukad tegid sellega otsa lahti, Tartus lehvis sinimustvalge esmakordselt pool aastat hiljem. Et Võrus säärane asi toimus, oli asjade kokkulangevus. Ega siis neil noortel polnud midagi säärast mõtteski, kõik juhtus tänu võimudele, kes tegid üritusele parimat promo: "Ärge minge! Ärge jumala eest minge!". Võimumeestel endil oli ilmselt hirmust kõht lahti."

Sellest mässuks pööranud mälestusmiitingust kasvas välja Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonn nr 1, mis korraldas mitmeid miitinguid ja massidemonstratsioone. Punkar Saare eestvõtmisel heisati sinimustvalge Eesti rahvuslipp mitmel korral Suure Munamäe tornis. Sinimustvalge lipu lehvitamine oli tegelikult endiselt kriminaalkorras karistatav, kuigi perestroika tuuled muutsid piiri lubatu ja lubamatu vahel ähmaseks. Laulva revolutsioonini oli jäänud kaks aastat.

Lavaloo, kus punkarite mässumeelsest ideest sünnib ajalugu, kirjutas memuaaride põhjal kokku Ott Kilusk. Tegu pole dokumentaallavastusega, kus ajaloolise tõe huvides sõrmega järge aetaks. "Ott kaevus materjali, luges, uuris ja vesteles inimestega," kirjeldab lavastaja, kuidas tekst valmis. "Tavaliselt on nii, et kui teed mingit lavastust, siis uurid tausta ja loed raamatuid, aga "Needid ja suhkruvatt" on nüüd see juhus, kus kõiki taustu ja inimesi teadsin ise - missugused need on ja kuidas nad end väljendavad," muigab Mäeotd, et sedapuhku elustab ta laval sündmusi, mida ise kogenud. Eelkõige toda õhtut, mil tal endal külmavärinad üle selja jooksid. Säärased, mis elu lõpuni meelde jäävad ja tunda annavad.

Lavstuses "Needid ja suhkruvatt" mängivad Markus Dvinjaninov, Ragne Pekarev, Agu Trolla, Vootele Ruusmaa, Maive Käos ja Silvi Jansons. Esietendus on Võru pubis Tamula vanake 28. märtsil. Ühevaatuselist lavalugu saab näha 7. aprillini.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee