Reimo SagorFoto: Erki Parnaku
Inimesed
27. märts 2019, 11:16

Reimo Sagor: igal eestlasel võiks olla oma psühholoog – see teeks kindlasti asja paremaks

„Rõõm, kui sinu tööd ja vaeva tunnustatakse. Eriti rõõm, kui seda tehakse ka väljaspool Eestit. Järelikult see teema kõnetab ka teisi rahvusi,“ rääkis näitleja ja filmi „Võta või jäta" peaosaline Reimo Sagor „Ringvaates“. Peagi on mees taas kinoekraanil uue mängufilmiga „Skandinaavia vaikus“.

„See ei ole kunagi eesmärk olnud, et filmil läheks edukalt. Ükskõik, mis kunsti puhul huvitab mind see, millist mõju see avaldab, millised teemad see üles toob ja kas see teema on piisavalt terav, et see ühiskonnas mingisugust kõneainet annaks,“ rääkis Sagor saates. 

Näitleja loodab, et ka „Skandinaavia vaikus“ oma sisu ja sõnumitega annab selle võimaluse. „See on tegelikult trillerisugemetega psühholoogiline draama. Meil on kombeks Eesti filmi kohta öelda raske või aeglane. Aga tihti ongi olulised teemad keerulisemad ja nende jaoks tuleb võtta aega. Filmikeeles tuleb anda aega võimalust mõjuda.“

Sagor lausus, et filmi vaatajal on ülesanne natuke keskenduda ja anda endale võimalus sellel filmil iseendani jõuda. 

Mängufilm „Skandinaavia vaikus“ on üles võetud kitsastes tingimustes, suur osa filmist autos. „Kogu selle protsessi jooksul otsisime Rea ja Marttiga konkreetse stseeni tunnet. Mis on see emotsioon, mis on kõige tähtsam hetk? Lastes selle endast läbi minna ja mõjuda, siis kas suunurk või kulm kerkib.“

Et filmi teha, läbis Sagor psühhoteraapia ja külastas vanglat, et näha, kuidas kinnipeetavad elavad. „Eks ikka selleks, et aru saada selle tegelase minevikust ja kõikidest tema sisemistest küsimustest.“ Idee käis välja filmi režissöör Martti Helde. Psühhoteraapiasse minemise mõte oli selles, et aru saada, kas karakter käitub stsenaariumi järgi loogiliselt, võttes arvesse tema minevikku. Kas tegelaskuju kaar on loogiline. „Vanglakülastus oli selle jaoks, et saaksin aimu, millisest keskkonnast see inimene tuleb ja mis on teda mõjutanud.“

Reimo jaoks oli see esmakordne kogemus. „Mulle oli see pigem ebameeldiv tunne. Tundsin end privilegeerituna. Tulen nende keskkonda. See on nende elu, mina tulen ja jalutan, võin iga kell ära minna. Selline sissetungija välise vaatlejana – ma ei soovi seda enam teha. Loodan, et ka mingisugustel elulistel põhjustel ma sinna ei satu.“

Ma tahaks loota, et olen pärast nende filmide tegemist parem mees. Olen õppinud ennast läbi nende filmide avastama. Julgen ennast rohkem analüüsida. Mul on tunne, et seda on inimestel vaja. Lihtsam on siis elada, kui nendele asjadele on otsa vaadatud. 

Psühhoterapeudi juures käik oli minu jaoks väga avav ja kasulik. Meie ühiskonnas on läbi käinud lause, et igal eestlasel võiks olla oma psühholoog. See teeks kindlasti asja paremaks. 

Täispikk intervjuu on järelvaadatav siin: