60aastane naine kaebas Tartu linnavalitsuse kohtusse, kuna tema asemel valiti tööle 28aastane (195)

Hoolimata pikast erialasest töökogemusest, mis nähtus CV-st, motivatsioonikirjast ja omandamisel doktorikraadist, ei kutsutud Kaunissaaret isegi vestlusele.

Kaunissaare kandideeris 2018. aasta aprillis Tartu Linnavalitsuse arhitektuuri ja ehituse osakonda linnakujunduse vanemspetsialisti tähtajalisele teenistuskohale. Mais sai Kaunissaare Linnavalitsusest lühivastuse, milles teavitati, et ta ei osutunud valituks. Naine palus täpsemat teavet ning tuua esile punktid, mille osas ta ei kvalifitseerunud. Juunis sai Kaunissaare vastuse personalispetsialistilt, kus konkreetset vastust tema küsimusele ei antud.

Linnavalitsus tõi vastuses välja, et konkursile kandideeris mitu tugevat kandidaati. „Vestlusele valiti kandidaadid avaldusele lisatud sisuka ja köitva motivatsioonikirja, elulookirjelduse ning kuulutuses välja toodud eelduste põhjal. Lõpliku valiku tegemisel lähtusime lisaks ka tööintervjuust. Kõige eelneva koosmõjus selgus meie jaoks sobivaim kandidaat, kellele tegime ka koostööpakkumise.“

Kaunissaare kahtlustas, et kandidatuur jäeti kõrvale vanuse tõttu ja esitas päringu ka võrdõigusvolinikule.

Küsimusele, miks teda vestlusele ei kutsutud, vastas linnavalitsus, et seda ei peetud vajalikuks, kuna Kaunissaare oli esitanud põhjaliku motivatsioonikirja, tema teadustöö on oluliselt laiem kui teistel kandidaatidel ja lisaks on ta arvamusartiklites oma seisukohti väljendanud.

Kuna linnavalitsus tugines lõpliku valiku tegemisel väidetavalt kandidaatide arusaamale linnakujunduse valdkonnas, tunneb Kaunissaare, et teda on diskrimineeritud, sest teda selle teemal vestlema ei kutsutud. Hiljem aga väideti, et vestlusele kutsuti põhjaliku motivatsioonikirja alusel. Nii jäi mulje segasest ja ebaõiglasest värbamisprotsessist.

Juhtumiga tegeleb Eesti Inimõiguste Keskuse toel jurist Merle Albrant NVV õigusbüroost. „Värbamisprotsessid peavad igas etapis välistama igasuguse diskrimineerimise vanuse alusel, olema läbipaistvad ning ausad. Diskrimineerimine loob pinnase ebaausaks konkurentsiks ning inimõiguste rikkumiseks, “ märgib Albrant.

Kaunissaare pöördus ka õiguskantsleri poole, kelle vastus kinnitas, et avaliku sektori asutusel on kohustus tagada töö- ja värbamisprotsessid, mille tulemusena leitakse parim töötaja. „On avalikes huvides, et avalikke ameteid täidaksid võimalikult kompetentsed isikud. Seetõttu tuleb ametnikuks nimetada isik, kelle haridus, töökogemus, teadmised ja oskused võimaldaksid teenistusülesandeid täita parimal võimalikul viisil (nn parima printsiip). Ametikohale asumise ettepanek tehakse kandidaadile, kelle haridus, töökogemus, teadmised ja oskused vastavad enim teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele (ATS § 18 lg 3),” märkis õiguskantsler ametlikus vastuses.

Albranti sõnul oli esimeseks küsimuseks selle juhtumiga tutvudes, kas diskrimineerimine toimus teadlikult või teadmatusest. „Kui teadmatusest, siis kohaliku omavalitsuse teadmatus võrdse kohtlemise valdkonnas ei ole vabandatav ega lubatav. Kohalikul omavalitsusel on seadusest tulenev kohustus tagada võrdne kohtlemine ning minu hinnangul ka lisaks moraalne kohustus anda positiivset eeskuju võrdse kohtlemise edendamisel,” sõnas ta. 

Kaunissaare soovib juhtumiga pöörata tähelepanu kogenud inimeste kõrvalejätmisele tööturul. „Näen enda ümber pidevalt, et minuealistele avaldatakse survet. „Mine parem ise ära, noored tahavad ka seda ametit pidada!” Üle 50aastast ei hakata mitmetes kohtades töölevõtul kaalumagi - tema kvalifikatsioon on aegunud ja kogemused ei maksa midagi. Eesti on õigusriik ametliku tööeaga 65 eluaastat ja enamik inimesi on ses vanuses täie töövõime juures. Erapooliku ja eelarvamuslikult kallutatud omavoliga ei saa leppida,” kommenteeris ta.

Kari Käsper Eesti Inimõiguste Keskusest on seisukohal, et olenemata vanusest, tuleb värbamisel teha valik ainult pädevuse ja oskuste järgi, mitte eelarvamustest lähtuvalt. „Diskrimineerimisest kaotavad kõik: inimese enda väärikus, tööandja, kuna ta ei saa endale pädevaimat töötajat ning lõpuks ühiskond, kuna inimesed ei saa töötada seal, kus nende võimed kõige paremini realiseeruvad.” Igasugune diskrimineerimine töökohal on lubamatu ja kahetsusväärne. Sel teemal peaksid avaliku sektori asutused olema heaks eeskujuks ning lähtuma kõigis oma protseduurides võrdse kohtlemise ja inimõiguste põhimõtetest.

Eestis on tehtud mitmeid põhjalikke tööjõu uuringuid ja on selgunud, et sagedamini  kannatavad ebavõrdse kohtlemise all nooremad (15-19aastased) ja töötajad vanuses 50+ aastat. Seda näitas ka 2018 Eesti Inimõiguste Keskuse poolt tellitud ja Avatud Ühiskonna Instituudi poolt teostatud uuring. Uuringu tulemuste kohaselt oli levinuim põhjus, mis võib esile kutsuda ebavõrdset kohtlemist tööl, vanus. Stereotüüpne mõtlemine annab tugeva baasi ja motivatsiooni vanemaealise töötajaskonna tõrjumiseks ja ealiseks diskrimineerimiseks.