Toomas OlljumFoto: Martin Ahven
Jaanika Vilipo 27. märts 2019 13:36
26. märtsil jagati restoranis Merineitsi Eesti Muusikaettevõtluse auhindu, millega tunnustati Eesti parimaid muusikavaldkonnas tegutsejaid, kelle 2018. aastal tehtud töö pälvis tähelepanu. Aasta muusikaettevõtja ja aasta mänedžeri tiitlitega tunnustati Toomas Olljumit. 

Mis teeb muusikast hea muusika?

Sellele on võimalik vastata ilmselt mitmeti. Ühest küljest saab öelda, et kui mingi laul teeb paljude inimeste meele rõõmsaks või muul moel inspireerib neid, siis on tegemist hea muusikaga. Teisest küljest võivad oma ala spetsialistid öelda, et midagi (millel ei pruugigi olla suurt kuulajaskonda) on suurepäraselt kirjutatud, arranžeeritud, produtseeritud ning seetõttu on laul oma originaalsuses ja professionaalsuses hea. Päeva lõpuks on iga inimese enda tunnetuse küsimus, mis talle hea tundub.

Mänedžeri tööd peetakse tänamatuks (nagu Mihkel Raud muusikamänedžeri nominente välja hõigates naljatamisi ütles). Kas sellel lausel on sees teatud tõetera?

Neid naljakaid ütlemisi on omajagu kuuldud, à la kui artistil läheb hästi, siis on artist suurepärane; kui artistil ei lähe hästi, siis on mänedžer kehvake. Ma usun, et tegelikkuses see nii ei ole. Minul ja meie tiimil on artistidega vedanud – nad on meile väga head ja mõistvad partnerid.

Räägi lähemalt algusest, mil muusikaettevõtluse ja muusika manageerimisega tegelema hakkasid. Kas selles valdkonnas on midagi drastiliselt muutunud? Või on põhitõed jäänud samaks?

Esimest korda puutusin selle ametiga kokku, kui ise kunagi bändi tegin. Tänavu saab sellest siis 20 aastat. 2007. aastal alustasin aga ”ametlikult” ansambliga Dahling. Mul võttis muidugi omajagu aega, enne kui suutsin peeglisse vaadates endale öelda, et ”nüüd olen mänedžer”. Eks põhitõed on ikka samad. Aga loomulikult on maailm väga palju muutunud – töö on läinud mitmekülgsemaks ning põnevamaks.

Millest sai alguse sinu huvi muusika ja selle „köögipoole“ vastu?

See tundub veidi klišeena, aga mul on olnud muusikapisik küljes terve elu. Sündisin sellega. Aga võib-olla unistama hakkasin siis kui olin umbes 12–13, vaatasin MTVst muusikavideoid ning õppisin muusikatööstust tundma info kaudu, mis oli tol ajal kassettidel kuvatud – kes on miksijad ja produtsendid, millised on suurimad plaadifirmad ja millised on nende label’id jne jne.

Sinu esimene projekt muusikamänedžerina?

Ansambli Dahling debüütalbum. Soovitan selle Spotifyst üles otsida. Ma ei julge küll 100% kindlusega öelda, et see oli Eesti esimene album Spotifys, aga igatahes võis seda sealt kuulata juba siis, kui Spotify üldse tekkis. Sellel albumil on palju head muusikat, aga albumi esiksingel ”Menthol” on lihtsalt fantastiline. Dahlinguga tegime palju põnevaid asju, näiteks esimese plaadiesitluskontserdi veebis epl.ee lehel novembris 2007. Tol korral ütles laulja Tanel Kuningas tabavalt – ”publik on teisel pool ekraani” ja eks tänaseks ongi maailm sinnapoole liikunud.

Üks asi on õppida „by the book". Teine teema on omada muusika ja artistide otsimise/leidmise osas „head nina". Kas see on liiga primitiivne mõttekäik või on selles ka tõde sees? Mida lisaks heale vaistule läheb vaja, et sind managerina hinnataks?

Ma usun, et mingi tõde on seal kindlasti olemas. Ma arvan, et tuleb olla kannatlik, toetav, julgustav, mõistev. Lisaks pead tooma juurde neid omadusi, milleks artistil sind vaja läheb – pead suutma mõelda strateegiliselt, nägema n-ö suurt pilti ja võimalusi artisti karjääri edendamiseks. Mänedžere on ka väga erinevaid – kes on rohkem creative director’i tüüpi, kes inspireerib ja aitab artisti loominguliselt avaneda, sotsialiseerub ja otsib kontakte, ning siis on puhtalt selliseid tegevjuhi-finantsjuhi tüüpi inimesi, kes peamiselt toimetavad  edasijõudnud artistidega – juhivad puhtalt nende äri.

Kui kerge/raske on Eesti muusikutega koostööd teha?

Ei ole raske. Meil on vedanud. Loomulikult peab teinekord tugevamalt oma seisukohti kaitsma, aga see kõik on normaalne.

Eesti muusikutelt olen kuulnud, et siin saab igaüks ise hakkama, kui vähegi soovi ja tahet. Mida sina sellest mõttest arvad?

Kindlasti saab hakkama. Samas, kui artistil on ambitsioon ja head partnerid, siis võib pikas perspektiivis saavutada uskumatuid tulemusi ka väiksemal turul. Ma ei väsi toomast Brainstormi näidet Lätist. Eelmise aasta augustis käisin nende Riia kontserdil – piletiostjaid oli 60 000 ning rohkem lihtsalt ei mahutunud. Kuid nad ei esinenud ainult Riias. Kokku ostetakse pileteid nende viiele-kuuele kontserdile Lätis ca 160 000. Lisaks on neil oma väga edukas õllebränd. Nende ettevõttes toimetavad väga võimekad inimesed, kes aitavad neil oma suuri ideid teoks teha.

Sandra Vabarna (2017. aasta mänedžer) on ühes intervjuus öelnud, et mänedžerid võivad muusikasse ja artisti panustada, aga lõppkokkuvõttes teeb kõige olulisema töö ära artist ise – ehk siis, hea muusika on see, mida inimesed lõppkokkuvõttes usuvad.

Nõustun täielikult.

Miks tuli sinu jaoks üllatusena aasta muusikaettevõtja tiitel? Mida see tunnustus sinu jaoks tähendab?

Kui nominendid välja kuulutati, oli mul rõõm olla kolleegidega koos nomineeritud – heameel oli tunnustuse üle. Samas mõtlesin, et ”aasta plaadifirma” auhinda tõesti sooviks, kuna tundsin, et olime terve tiimiga ja artistidega teinud head tööd. See oleks kõigile heaks inspiratsiooniks.

Danel Pandre ja Eva Palm on mõlemad väärt professionaalid – oleksin elanud kaasa ka nende mõlema võidule. Eva on vägev naine – see, et meile jõuavad sellised bändid nagu Guns N' Roses või Bon Jovi – tal on selles suur, suur roll. Aga ma võtan seda siira komplimendi ja õlale patsutusena oma kolleegidelt ja teistelt muusikavaldkonna proffidelt.

Muusika tootmisest aastal 2018 – kuidas on see viie kuni kümne aasta jooksul muutunud?

Muusika tootmine ei ole võib-olla viimastel aastatel niivõrd muutunud, kuivõrd selle kommunikeerimine ja inimestele kättesaadavaks tegemine.

Kui hea ekspordiallikas on Eesti muusika?

Me peame siinkohal nägema suurt pilti. Meil on veel väga pikk tee minna, aga me oleme õigel teel. Olen seda öelnud ka enne, et muusika võib olla Eestile väga oluline ekspordiallikas. Leedus on artist nimega Dynoro. Tema lool ”In My Mind” on Spotifys juba 500 000 000 kuulamist. Usun, et me näeme ka Eesti artiste jõudmas varsti selliste suurte tähisteni.

Kuidas nähakse Eesti muusikat väljaspool kodumaad? Kas sellesse suhtutakse kui millessegi unikaalsesse, mis jääb välismaa mõistes alati kuhugi underground’i piirile? Või saab seda kõrvutada meie põhjanaabrite ja rootslastega? On sellel kohta peavoolu muusikaturul?

Ma usun, et meil peab kindlasti olema soov kaasa rääkida nii-öelda suurel peavoolu muusikaturul, ning eks terve kodumaine valdkond teeb selle nimel tööd. Stig Rästa ja Vallo Kikas on laulukirjutajatena tasemel. Bert tegi alles diili Soome tippudega ja nii edasi. Ühel hetkel läheb vaja ka natuke õnne. Kerli on tõestanud, et eestlane võib kirjutada globaalse hiti.

Milliseid samme teha, et Eesti muusika maailmakaardil suuremalt ära märgitud saaks?

Music Estonia tegeleb selle väärt tööga, et arendada maksimaalselt meie muusikavaldkonda – viia kohalikke tegijaid kokku rahvusvahelise muusikatööstuse ekspertidega, võimaldada osalemist suurtel konverentsidel ning läbi viies tänuväärseid projekte, mille kaudu tuua noori meie valdkonda.

Kuidas hindad sina Eesti muusikat 2018. aastal?

Eesti muusikal läheb hästi. Nublu tõestas, et ka väikses Eestis on võimalik jõuda Spotifys suurte kuulamisnumbriteni, Tommy Cash on viinud meid tugevalt popmuusika maailmakaardile. Meil tehakse nii põnevat alternatiivmuusikat kui ka kodumaine popmuusika on leidnud täiesti uue hingamise ja uue kvaliteedi.