TEATRIPÄEV | Põnevad leiud Eesti näitlejate riidekappidest

Plekid põllel kui mälestused

Maiken Pius, Tallinna Linnateatri näitleja

„Esimene põllemälestus on mul varajasest lapsepõlvest, kui meil oli maakodus koos suure naisperega toidutegemine käsil. Sel puhul otsiti alati põlled välja, aga üks põlledest oli pisut erilisem kui teised. Sellel, kes kõige-kõigema põlle endale ette sai siduda, oli kohe nagu pidupäev. Soe mõte kodutehtud toitudest ja küpsetavatest perenaistest ongi ehk tänu lapsepõlvele saanud väga südamelähedaseks. Seda armsamad on ka need mõned plekid põllel, mis neid hetki meenutavad. Kuigi ma ei aja üldiselt köögis asju maha või endale peale, panen oma ema kingitud põlle ikka ette, kui on käigus jahusemate küpsetiste tegemine või oodata külalisi.“

Sada protsenti mugav ja äge!

Jaanus Tepomees, Vanemuise teatri näitleja

„Kannan pildil Malle Soosaare disaini. Mind inspireerib, et ülikond on klassikaline must, aga samas väga eriline tänu käsitsi tehtud värvitrükile ja erinevate materjalide kasutamisele. Kannan ainult riideid, milles tunnen ennast sada protsenti mugavalt ja ägedalt. Samas panen sageli selga mõne endalegi ootamatu riideeseme või lisan harjumatu detaili, et avardada oma piire ja nihutada mugavustsooni.“

Naiselikud riided ema riidekapist

Karin Rask, näitleja ja Kalamaja Printsessi disainer

“Esimesed rõivad mu kapist, mis kohe naiselikkuse teema peale pähe tulid, olid rohekas vintage-kleit ja beež mantel. Tõenäoliselt sellepärast, et need meenutavad mulle mu ema, kuidas ta ikka õhtuti töölt tuli ‒ alati kontsakingadega ja kleidis, beeži mantli hõlmad eest lahti ning kevade järgi lõhnamas. Nii et minu jaoks kõige naiselikum stiil on minu emal!

Naiselikkus seostub minul veel vanaaegsest filmist naisega. Pildil on mul seljas Humana Vintage poest ostetud mantel, mis tekitab minus naise tunde, kes on vanas filmis. Igapäevaselt ma palju ei mõtle sellele, kas panen nüüd selga naiselikud riided või mitte, pigem on see kinni ikka enesetundes!”

Head sõbrad on ikka kuldaväärt!

Mihkel Tikerpalu, NUKU teatri näitleja

„Kui ma kaks ja pool aastat tagasi abiellusin, siis korraldasid sõbrad mulle eelnevalt poissmeesteõhtu, mille üheks katsumuseks oli teha viimane vaba suusasõit – soojal suvepäeval tuli jõuda valmis pandud suuskade, liibuva kombinesooni, maika ja sõber Steni paksude talvekinnastega Niguliste kiriku eest Raekoja platsile. Vaatamata kehvale määrdele ja paljastele munakividele sai see lõpuks tehtud. Kes teab, ehk aitasid kaasa just sõbralt saadud sõjaväekindad, millel võimalik nimetissõrme käpikuosast eraldi välja tõsta!“ meenutab Mihkel, kuidas kindad on tänini jäänud tema kätte.

Hoolimata tänavusest soodsast talveilmast ja Mihkli spordilembesest meelest pole ta neid hiljem enam kandnud, kuid kätte on aeg-ajalt kappi piiludes ikka proovinud. „Võib-olla on siin peidus ka vihje ja peakski Stenile need tagastama siis, kui tema pulmi oodata on ning tarvis ta poissmeesteõhtul millegagi proovile panna? Kui ta just ei tule varem ise küsima,“ naerab Mihkel.

Teiseringiriiete ees ei löö mees ust kinni ka muus olukorras. Kuigi suur teistelt laenaja ta pole, sest keegi sõpradest pole temaga täpselt samas mõõdus, siis kaltsukatest on ta häid aardeid leidnud küll. „Mõni aeg tagasi olin päris aktiivne Paavli kaltsuka külastaja, sest see jäi toonase elukoha lähedusse. Sealt on pärit näiteks üks mu lemmikuid pintsakuid, mida kannan siiani – ilus, pidulik, pööratud nahaga ja sobib erinevates olukordades kandmiseks. Rääkimata sellest, et on eriti hea hinnaga saadud!“ ütleb Tikerpalu ja soovitab taaskasutust ja väikese särtsu lisamist riietuse näol ka teistele: „Julgelt võiks kanda ka värvilisemaid särke: roosasid, kollaseid, oranže. Ei pea olema iga päev turvaliselt sinine, must või pruun!“

Katan end kinni!

Inga Lunge, vabakutseline näitleja

“Vahet pole, kas lähen metsa või kalale, põhimõte on sama – püüan end üleni kinni katta. Kui olen vee peal, siis ei põleta päike ära, metsas ei saa aga putukad ligi. Oluline on veekindel püks, mis kaitseb iga ilma eest. Ülal tasuks eelistada kihilisust, et ei hakkaks palav. Tavaliselt panen veel erksavärvilise jaki ka peale. See harjumus tuli mul siis, kui hakkasin meestega jääl kalal käima ja kartsin ära kaduda. Kui üks värvilaik on kadunud, küll nad märkavad – nii ka looduses! Ja no muidugi spordirinnahoidja! See on metsas hea! Jalanõud aga on vast kõige tähtsamad, sest on loll lugu küll, kui jalad saavad märjaks. Ratturikindad on ka head, sest nii ei tee käsi katki. Kindlasti on mul alati müts peas, et ma liigselt päikest ei saaks. Sellel mütsil on hea pael, mille külge prillid käivad. Hetkel on prillid mu mehe Toomasega paadimatkal.”