Blogid

Kuidas poolakad Eesti töötajatepuudusest päästsid 

Tõnis Erilaid, 25. märts 2019, 09:09
Poolakad töötasid põlevkivikaevandustes ja taludes teenijatena. Foto: Aldo Luud
„Kuidas siiamaale on arenenud poolakate tellimine?“ küsis Uudisleht 24. märtsil 1939. aastal põllutöökoja tööbüroo abijuhatajalt.

„Seni on registreeritud 3850 sooviavaldust. Arvame, et tänavu poolakaid tahetakse tööle võtta vähemalt 4000. Esimene saadetis tuleb aprilli keskpaigas. Kord oli kavatsus tuua ka Tšehhoslovakkias elavaid ungarlasi, kuid sellest tuli loobuda.“

1939. aasta oli viimane, kui poolakaid Eestisse tööle toodi. Paljudele lõppes see traagiliselt. Kodumaale nad ei pääsenud ning võeti Nõukogude Liidu nõudmisel 18. juunil 1940 kinni. Enamikku ootas ees Siber.

Poolakaid hakati Eestisse tööle tooma 1937. aastal, osalt põlevkivikaevandustesse, suuremalt jaolt aga taluteenijaiks. Postimees kirjutas siis: „Neid kutsutakse külades „härrastöölisteks“, sest palk olevat nii kõva, et kuidagi ei mahu need saksad lihttöölise mõiste alla.“

Suhtlemine oli raske, märgib samas Postimees: „Räägitakse käte ja jalgadega, tehakse loomade hääli ja muudki imet ning saadakse siiski kuidagi hakkama.“ Perenaised aga polevat rahul. Nii mõnigi Poola tüdruk on päris nägus ja peremehe hammas läheb verele. Mõni perenaine olla nii armukade, et käib terve päeva salaja passimas, mida tüdruk teeb  ja kus abikaasa on. Enda tööks ei jätkugi aega.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee