Foto: Erakogu
Eesti uudised
23. märts 2019, 00:01

PEALTNÄGIJA MÄLESTUSED MÄRTSIKÜÜDITAMISEST: Vene sõjaväe lahtised veoautod vedasid inimesi ära ka järgmisel päeval (72)

Sellest õudsest sündmusest on möödas täpselt 70 aastat, aga toimunu on siiani meeles, kirjutab 80aastane pensionär Rein Randmaa.

Veeburaris sain 10aastaseks, vend Riho oli minust poolteist aastat noorem, ema 31aastane. Isa ma ei mäleta, sest ta arreteeriti NKVD poolt juba 1941. aasta sügisel. Mäletan, et sama aasta talvel külastas meid miilitsavormis mees, kes tõlkis emale venekeelse teate, et tema abikaasa Juha suri Kotlase Töökasvatuse Laagris düsenteeriasse. Muidugi hakkas ema seepeale lohutamatult nutma. Tegelikult lasti mu isa maha 27. aprillil 1942 Kirovi vanglas. Kaitseliitu, kui terroristlikku organisatsiooni, kuulumise eest.

1949. aasta 25. märtsi ööl kell kaks ajas ema meid voodist välja. Pidime kähku soojalt riidesse panema, hästi palju tekke-patju kaasa võtma ja ruttu ülakorruse tuppa! Meie maja asus vallamaja kõrval ja valgenedes nägime, et meist ainult paarikümne meetri kaugusel istusid inimkogud, põhiliselt naised ja lapsed, oma kompsude otsas.

Veoautode mürin oligi ema üles ajanud ja nüüd nägime, et Koeru hirmuvalitseja, NKVDlane Jaan Piibeleht, ajas nagaaniga vehkides inimesi veoauto kasti.

Oli vaikne, päikesepaisteline ilm, kevadveed juba voolasid, aga ööd olid üpris külmad. Vene sõjaväe lahtised veoautod vedasid inimesi ära ka järgmisel päeval. Igaks juhuks olime redus ka kolmandal päeval.

Kevadine koolivaheaeg sai läbi ja koolis avastasime, et nii mõnigi pink oli tühjaks jäänud. Mitte keegi nendest õudusöödest ei rääkinud - valitses rõhuv vaikus!

Aga kes siis olid nood rahvavaenlased, keda oli vaja Siberisse saata? Üks selline oli kõigile tuntud tubli töömees, katuselaastude tegija, Jaama Jüri. Tema nn kuumpea mootoriga masin pakkus meile, poisikestele, väga suurt huvi: juba selle aeganõudev käivitamine oli omaette vaatepilt! Olime talle abiks pilbaste sorteerimisel, Jüri ise käis ümber töötava masina ja tilgutas õli liikuvate osade vahele. Isegi tema riided läikisid õlipritsmete tõttu. Nõukogude võim tituleeris sellise tööka mehe võõra tööjõu ekspluateerijaks, kulakuks - hea veel, et maha ei lastud!

Jüri-taolised mehed ei olnud ainsad, kes ära viidi - tarku-tublisid töörügajaid oli ka teistelt elualadelt! Sõjad ja kaks küüditamist olid hävitanud teovõimelised eesti mehed ja seetõttu sattusid ka sunniviisiliselt asutatud kolhoosid hätta!

Nii olid tegelikult lood tol sotsialismi õitsemise ajal!