Katrin Pauts | Kui naabrid ei lase elada ehk EKRE pole nõrkadele (32)

Kaks asja, millega ma ei osanud arvestada: et kolin kortermajja, mis igast kandist läbi kaigub, ja et EKRE võibki võimule tulla. Kohutav müra ümbritseb igast suunast ja ma ei tea, kuhu selle eest pageda. Kanadasse emigreerumisele pole ma tõesti veel eales olnud nii lähedal, sest ajuti tundub, et mu närvid ei pea vastu - liiga palju pean nüüd nägema ja kuulma inimesi, kes mulle ei meeldi ega sobi.

Naaber ärkab kell kuus. Ta on hirmus kõva unega - norskab. Hommikul ei piisa talle helinast, vaid tema telefon ka vibreerib ja hüppab. Ta ei kuule seda isegi siis kohe, vaid haarab telefoni järele, kui kordusäratus on mitu korda lahti läinud.

Iga kord, kui hilisõhtul diivanil vedeledes ja harukordset täieliku vaikuse hetke nautides kuulen klõpsatust tema seinakontaktis, jooksevad mul külmavärinad üle selja: kurat ja põrgu, jälle pani selle jõleduse mu seina taha laadima, jälle hommikul kell kuus!