Tartu linnakirjanik Vahur Afanasjev tõdeb pärast viit aastat elu Brüsselis, et päris metsa ta selle linna lähistelt ei leidnudki, ehkki otsis. Tartust on lapsepõlvest saati tuttavad massiivsed männimetsad õnneks kiviga visata - ja sinna kisub hing tihtilugu ka siis, kui töö linna sunnib.   Foto: Aldo Luud
Inimesed
11. mai 2021, 12:36

Lugu ilmus algselt Õhtulehes 21.03.2019 09.17

ÕL ARHIIV | Vahur Afanasjev: „Alles Brüsselis elades hakkasin päriselt aru saama, kui oluline mets ikkagi on.“ (11)

Kui kirjanik Vahur Afanasjevilt, vastselt Peipsiääre valla aukodanikult, pärida, kumb on talle tähtsam, Peipsi järv või mets, kostab vastuseks üsna pikk mõtisklus. „Mõlemad kokku,“ ütleb ta siis. „Tartu linn ka. Ja Emajõgi. Ülikool, mets ja Peipsi on selline kolmnurk, mille sisse mahub enam-vähem ära minu piirkond.“

Tõsi, aastail 2005–2010, kui Vahur Brüsselis elas ja Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee tõlkeosakonnas töötas, ei pääsenud ta kuidagiviisi iga päev Tartusse, Peipsi äärde või sealsesse metsa. „Alles Brüsselis elades hakkasin päriselt aru saama, kui oluline mets ikkagi on,“ tunnistab kirjanik. „Ma ei olnud vahepeal tükk aega seenel käinud ja Brüsselis tekkis mõte, et tahaks minna. Seal hästi ei saanud, sest Belgias enne Ardenni mäestikku on ainuke metsa moodi mets suur Zonienwald Brüsseli linna territooriumil. Seal saab suhteliselt metsase kogemuse: kitsed ja hirved ja põldmarjad. On küll mets, aga päris mets see ka ei ole.“

Edasi lugemiseks: