Film

ARVUSTUS | „Kapten Morten lollide laeval“ – miks peab Eesti anima alati nii hirmutav olema? (3)

Dannar Leitmaa, 20. märts 2019, 14:51
Priit Võigemast annab hääle saladuslikule prussakale Maestro Cucaracha, kes algatab Morteni seikluse.Foto: Mardo Männimägi
Ma mäletan kuskilt lapsepõlvest ühte õudusunenägu - see koosnes mingitest ebaloomulikest paatolenditest, kes lähenesid sünge häälitsuse saatel mööda vett minu poole. Ma ei saanud kuidagi sellest unenäost välja ja ärkasin suure hirmuga, misjärel pugesin ema kõrvale magama. Vahetult enne seda unenägu olin ma ETV-st õhtuste multikate ajal näinud Eesti animatsiooni „Nõiutud saar".

Ma polnud selle peale tükk aega mõelnud, kuigi kui küsitakse vahel harva, et milline oli lapsepõlve kõige õudsem lastesaate-mälestus, siis igasugu kivinõidade ja vesirottide ees juhib „Nõiutud saar" suveräänselt (hea küll, „Kikerikii" Vetevana oli ka üsna julm õudus).

Uuest Eesti animatsioonist „Kapten Morten lollide laeval" oli kulunud umbes pool, kui mulle „Nõiutud saar" jälle meelde tuli. Kasuvanemate (eriti kasuema) terrori all elav Morten on selleks ajaks kohtunud kummalise prussakaga, kes muudab ka tema putukasuuruseks ja nii hakkab Morten seiklema laeval, mida valitseb türanlik ämblik, kes on seejuures täpselt kasuema moodi ja kellele meeldib vastuhakkavaid tegelasi grammofoni torusse lükata, et neist saaksid maitsvad moosipallid, keda siis teised rahus süüa saavad. Jah, see on nagu lastefilm, vist.

Samal teemal

Võib-olla olen ma 30+ vanuses lootusetult ära hellitatud USA animafilmidega, eriti Pixari omadega, kus mängitakse pingega ääretult osavalt. On justkui põnev, aga samas ka mõtlik ja siis veel lõbus ja siis veel armas ka. Kaspar Jancise Morten on antud skaalal eelkõige keeranud põhja pinge-nupu ja nii on kogu laevasõit justkui õudusunenägu, kust tahad välja, aga ei saa kuidagi. Täpselt nagu „Nõiutud saare" õudusunenäos.

Ometi on film tegelikult hästi tehtud. Seda just tehniliselt - mitte üheski varasemas Eesti animatsioonis ei ole detailidele nii palju tähelepanu pandud, pilt on ilus ja värviline, tehtud on meeletu töö ja selle eest müts maha. Preemiaid, seda just eelkõige tänu väga heale tehnilisele poolele, tuleb sellele filmile kindlasti lademes ja on juba praeguseks ka tulnud.

Aga kui pärast filmi rahulikumalt filmi tegijatesse süübida, siis leiab ka ühe otsese seose, miks see „Nõiutud saart" meenutas - Riho Unt, kes on Morteni filmis kaasrežissööriks, oli ka „Nõiutud saare" lavastaja. Pusletükid koos, 30 aastat möödas, aga käekiri on endiselt tuntav. Ja kuna tegu on ikkagi Eesti filmiga ja Eesti filmile on vaja ikkagi ka lapsi viia, siis ilmselt saavad veel nii mõnedki väiksed filmifanatid järgmistel nädalal külm higi laubal ärgata ja seda aastakümneid hiljem meenutada. Ses osas on teos igati korda läinud - tempel mällu igaveseks.

Kuigi äkki see ongi Eesti lastejuttude õige juurestik ja nurgakivi? Ka F.R.R. Kreutzwaldi ennemuistseid jutte meenutades olid seal põhitegelasteks kurjad võõrasemad, kurjad loomad ja paremad loomad, õnnetu vaeslaps, kes pika ja rusuva teekonna lõpuks ikka naeratada saab.

P.S. Pealkirjas öeldu täpsustamiseks – paar osa „Lottet“ sobiks ilmselt rahustuseks päris kenasti.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee