Foto: PantherMedia/Scanpix
Blogid
20. märts 2019, 00:06

Kuidas süütu purjetamissoov paanika äratas

Reporter Anders N. Johansson oli 1985. aasta märtsis panemas punkti Rootsi purjetamisajakirjale mõeldud kirjutisele nendest paikadest Eesti läänerannikul, kust paadipõgenikud Rootsi tulid, kui talle torkas pähe mõte: läheks õige sinna purjekaga ja vaataks oma silmaga need kohad üle.

Kirjutamisel abiks olnud 1944. aasta paadipõgenik läks seda kuuldes näost valgeks: „Ära sinna mine! Sind võetakse kohe kinni.“

Johansson ei jätnud jonni ja helistas Inturisti Stockholmi esindusse. Ilmselt ehmunud ametnik oli tükk aega vait ja ütles siis: „Purjepaadiga ei saa sõita NSV Liitu. Ainult turistina.“ Reporter selgitas, et ta tahakski just turistina piki Eesti rannikut purjetada. „Jah aga turistina ainult laevaga, rongiga, lennukiga. Mitte purjekaga,“ vastas ametnik ja kutsus oma ülemuse toru otsa. Tolle selgitus oli lühike: „See on keelatud!“ – „Aga mis minuga juhtub, kui ma keelust hoolimata lähen?“ – „No ma ei tea... Midagi ei juhtu,“ ütles ülemus ja soovitas rääkida Rootsi purjespordi keskorganisatsiooniga. Või-olla on neil võimalik Tallinna spordikomitee kaudu luba muretseda. Soovitusest polnud abi. Rootsi purjespordiorganisatsioon vastas, et neil pole Tallinnaga üldse kontakti. 

Vähemalt sai Johansson nüüd oma loole pealkirja: „Keelatud rannikud“.