Marina Kaljurand poja kaotusest: see on nagu nuga, mis vahel südames pöörab

Ken oli Kaisast kolm aastat vanem ning ta elas 7aastaseks. Ta suri päeval, mil Eesti sai taas iseseisvaks – 20. augustil 1991. „Ta läks suvilas teiste poistega ühele pooleliolevale ehitusele mängima. See ehitus ei olnud ära piiratud, poisid turnisid seal, ta jäi suure raske ploki alla ja sai kohe surma.”

Kaljurand ütles, et on jõudnud nii kaugele, et saab sellest rääkida nii, et ta ei nuta. „Aga ma ei unusta seda mitte kunagi. See tunne on mul alati südames. See on nagu nuga – vahel ta pöörab ja vahel ta ei pööra. Vahel võin nutta löristada,” sõnas ta.

Marina tunnistas, et elurõõmu säilitada oli väga raske. „Eladki sõna otseses mõttes alguses tund korraga, päev korraga. Alguses otsid elu mõtet. Meil oli, jumal tänatud, Kaisa. Tema oli meie elu mõte. Kui meil ei oleks Kaisat olnud, siis ma ei tea, mis oleks saanud,” rääkis naine.

„Mõned aastad hiljem tunned, et juba naeratad. Siis sa juba räägid ja rõõmustad. See kõik võtab aega. See ei lähe mitte kunagi üle, aga sa harjud sellega elama,” ütles Kaljurand.

„Ma käisin psühholoogi juures, aga ei saanud sealt abi – psühholoog nuttis ja mina lohutasin teda. Püüdsin minna kirikusse, kus mulle öeldi, et vanemate patud nuheldakse lastele – ma ei saanud sealt lohutust. Lõppude lõpuks see, kuidas ma lohutust sain ja kuidas edasi läksin, oli tänu Kallele,” sõnas ta.