Peaanimaator Märt Kivi: „Morteni filmiga astusime pisut suurte poiste mängumaale.“ 

„Kinos nähtav viis sekundit filmi on terve minu päevatöö. Üks keerulisemaid kohti animeerimiseks oli see, kus fantaasiamaailmas tulistab ämbliknaine Annabel oma niidid Morteni külge, et teda oma haardesse saada,“ valgustab Eesti läbi aegade kalleima nukufilmi „Kapten Morten lollide laeval“ telgitaguseid peaanimaator Märt Kivi.

Neljapäeval Eestis esilinastuva täispika animafilmi paarikümne sentimeetri pikkused tegelased puhkavad praegu pikast ja väsitavast seiklusest Nukufilmi riiulitel läbipaistvates plastkarpides. Filmi peaanimaator Märt Kivi avab neist mõne ning „elustab“ oma käes paariks minutiks punapäise peategelase Morteni ja hirmuäratava ämbliknaise Annabeli.

Filmilinal kõnnivad-jooksevad-hüppavad tegelased ilma igasuguse kõrvalise abita. Nojah, vähemasti vaatajale tundub nii. Tegelikult on aga iga pisemagi nähtud liigutuse taga animaatorite nähtamatuks jääv käsi ning tunde kestnud kannatlik ja keskendunud töö.

Filmi tegemiseks tuli võtta pangalaenu

Animafilmi algus jääb seitsme aasta taha, kui filmi režissöör ja kunstnik, seni joonisfilme teinud Kaspar Jancis oma raamatuga „Seiklus Salamandril ehk Morten Viksi uskumatud juhtumised lollide laevas“ Nukufilmi uksest sisse astus. Algas töörohke aeg.

„Raamat kirjutati stsenaariumiks, seejärel lihviti ümber veelgi filmilikumaks, mille jaoks palusime appi Ameerika professionaalsed stsenaariumikirjutajad. Samal ajal käisime ringi Euroopa filmiturgudel ja otsisime koostööpartnereid. See oli meeletult pikk ja keeruline töö,“ meenutab Kivi.

Koostööpartnereid oli vaja leida seepärast, et 7,2miljonilise eelarvega filmi polnud võimalik vaid väikse Eesti rahaga valmis teha. Kampa saadi Iirimaa, Belgia ja Suurbritannia. Nukufilmis on alates 1957. aastast, kui see loodi, tehtudki siiani peamiselt lühifilme, kuna rahalised võimalused ei ole suuremat mängumaad andnud.