Kersti KaljulaidFoto: Erki Parnaku
Inimesed
16. märts 2019, 13:28

President Kaljulaid laulab laulupeol koos kooridega: mäletan oma esimesest laulupeost rahvamassi ja uhket tunnet (33)

Kui president Lennart Meri läks laulupeo ajalukku oma 20 aastat tagasi peetud kõnega, kus ta ütles, et laulupidu ei ole moeasi vaid südame asi, ja Toomas Hendrik Ilves oma selfiga, siis ilmselt läheb president Kaljulaid ajalukku sellega, et laulupeo 150. aasta juubelil koos oma kooriga üles astub.

„Kui kõik läheb hästi ja ma loodan, et läheb, sest esimene proov on meie kooril edukalt tehtud, siis tõepoolest saab see nii olema. Ma ise olen ääretult õnnelik selle üle," õhkas president Klassikaraadio „Laulupeo nähtamatud lood“ saates, lisades, et tuleb laulupeole tekliga, kuna tema koor – Filiae Patriae – on korporatsiooni koor. Suhteliselt hea tekstimäluga Kaljulaid tõdeb, et laulab tihti kaasa ka avalikel üritustel ja see tuleb tal iseenesest. „Ma ei ole alati teadlik, et ma laulan kaasa,“ naljatleb naine, kelle sõnul on üks asi pidada rahvale kõnet ja teine asi olla koos rahvaga.

Esimene laulupeo mälestus on presidendil aga väga varajasest lapsepõlvest. „Mu päris esimene laulupeo mälestus ei ole lauljana. Ma arvan, et see on aasta 1974, sest 69 (1969 - toim.) olen ma sündinud. Siis oli üks intsident, see oli sügaval Vene ajal, keegi ronis sinna tuletorni ja räägiti, et tal oli ka mingi protesti sõnum ja tekkis tohutu segimine. Rahvas hakkas liiga tihedasti kokku saama ja lapsi korjati üles kätele, et nad ei jääks sinna rahva hulga jalgade alla. Ja see on minu päris esimene laulupeo mälestus,“ meenutab ta oma esimest korda. Laulmist ta küll ei mäleta, aga see-eest rahvamassi ja uhket tunnet, et kõik koos oldi. „Kõik eestlased ja olime nii uhked, et me seal olime.“

„Lauljana on mul üks ilus mälestus, palju hilisem, aastast 87 (1987toim.), kui ma lõpetasin kooli ja me olime seal Tallinna 44. keskkooli (tänane Tallinna Mustamäe Gümnaasium) segakooriga ja see oli ka viimane kord, kus laulupeo kava oli pehmelt öeldes sotsialistlik ja ma väga mäletan, et dirigent ütles meile viimases proovis: „Vaadake, nüüd on nii, et pooled teist lähevad koju ja õpivad ära pähe nõukogude liidu hümni sõnad ja teine pool õpib ära laulu „Molodaja gvardija“. Ja et oleks olla.“. Seda ma suudaks siiamaani ilmselt enam-vähem kaasa laulda. Aga huvitav on see, et minu arust ei järgnenud repressioone, et see murdumine ja vabanemine jõudis tollel hetkel igale poole ühiskonda, kaasa arvatud laulupeole, sest lapsed ei teadnud enam nõukogude laule ja dirigent pasundas, et teeks siis ikka nii, et õpime midagigi ära,“ meenutab ta veel üht seika laulupeoga.

Laulupeo traditsioon aitab ka emakeelt hoida. „Ja tegelikult Eesti rahvuslus elab läbi laulupeo oma kõige eredamat, kõige sõbralikumat ja naeratavamat elu. See on see positiivne rahvuslus,“ arvab Kaljulaid, kes ka ise sügaval hinges on Eesti rahvuslane ja tema jaoks tähendabki see seda, et ta võtab heameelega rahvariided kapist kui on võimalik ja vahel kombineerib neid ka muul ajal hoopis muude rõivastega. „Laulupidu ei ole mingi kosmopoliitne üritus, laulupidu on see koht, kus me kinnitame, et meie eestlased kuulume ühte!“

Laulev revolutsioon andis Kaljulaidi sõnul väljundi kõigile tollal ajal osaleda ja samal ajal säilitada rahu. „Ma mäletan Balti ketti, ma olin Eesti-Läti piiril, läksime Lõuna-Eestist, suhteliselt hilja jõudsime kohale, Molotov ja Ribbentrop olid juba õlekujudena põlema pandud ja siis kõndis meeskoor ja nad laulsid „Jää vabaks eesti meri“ igal hetkel. See laul oli meiega.“