Kirjastaja Tauno Vahter: „Eesti kirjandus vajab tugevat mõjuisikut!“ (4)

Eesti ühe staažikama kirjastaja Tauno Vahteri (41) põhitöö on käsikirjadega tutvumine. Pärast tööpäeva lõppu on ta nagu rätsep, kel ülikonda pole – õhtul koju jõudes kirjastaja sageli enam midagi lugeda ei jaksa. Kirjastuse Tänapäev peatoimetajana töötav Vahter räägib talle omase otsekohesusega, mida ta eestikeelse kirjanduse seisukorrast arvab.

„Kes on Facebookis Tauno Vahteri sõbralistis, saab kirjanduse olukorrast pildi, mida paljud ei tihka maalida. Vahter ei mämmerda, vaid ütleb, nagu asi on – kui on jama, siis nii saab ka öeldud. Ta ei häbene väita, et peab kultuuriajakirjandust snooblikuks – meelsamini kajastatakse teoseid, mis huvitavad vaid eriti diibi maitsega lugejaid. „Kirjandus peaks olema tehtud inimlikumaks, et ei oleks automaatselt tunnet, et see on nii jäle pingutus, et ma ei hakka sellega üldse jamama,“ leiab Vahter.

Paar nädalat järjest postitas ta oma Facebooki ajajoonele heegelduste pilte, sest otsustas välja anda käsiraamatu „Heelgelda endale kaisupoliitik“. Vahteri lemmiknukk on Yana Toom. Näidisnukud müüdi oksjonil maha ja tulu annetati vähiravifondile. Varsti pärast nukuraamatu ilmumist sõitis Vahter Londonisse messile ja postitas irooniliste kommentaaride saatel fotosid heegeldatud kaktuste ja seebigraveerimise kunsti käsiraamatutest, mida kirjastajatele pähe määriti.

Peatume soojenduseks teemal, millest ei saa kirjandussõbrad ikka veel üle – Mart Juure juhitud „Kirjandusministeeriumi“ sulgemine. Libiseme üle tulevikust ehk lastest, kelles oleks vaja lugemisharjumust tekitada – Vahter leiab, et kohustusliku lugemise seas peaks olema rohkem uuemat kirjandust. Mis pealekasvust saab rääkida, kui laps hirmutatakse raamatust eemale? „Üks häda: meil ei ole sellist, peene sõnaga öeldes, influencer'it,“ ütleb Vahter. „Ei ole head mõjuisikut, kes raamatute eest meedias seisaks. Kui Juur oli telekas, siis see oli olemas.“

Vahteri töökoht, kirjastus Tänapäev, saab 20 aastat vanaks. Paljud samal ajal alustanud konkurendid on lusika nurka visanud. Tiraažid kukuvad. Üha vähem on raamatuid, mida müüakse rohkem kui 1000 eksemplari. Sellegipoolest saadetakse Tänapäevale aastas mitusada käsikirja Eestist ning päeva jooksul kümneid pakkumisi välismaa kirjastustest. Suurem osa neist ei kõlba kuhugi.