Näitleja Rea LestFoto: Stanislav Moshkov
Aigi Viira 16. märts 2019 00:01
Kui näitleja Rea Lest vaatas esimest korda filmi „November“, tõmbusid tema käed ja selg higiseks. Igaks petteks oli ta kotti pistnud vahetussärgigi, et endale pärast kinosaali kannatuste rada värskem ja kuivem välimus anda. Nüüd, kaks aastat hiljem, kui Rea vaatas läbi oma viimase filmi „Skandinaavia vaikus“, ei paistnud ta sugugi närveldavat. Või siiski? „Närisin küüsi ja korisesin omaette, mis seal ikka!“ tunnistab Rea, et päris jäise rahuga ta iseennast ekraanil vaadata ei oska. Veel.

Kui näitleja Rea Lest vaatas esimest korda filmi „November“, tõmbusid tema käed ja selg higiseks. Igaks petteks oli ta kotti pistnud vahetussärgigi, et endale pärast kinosaali kannatuste rada värskem ja kuivem välimus anda. Nüüd, kaks aastat hiljem, kui Rea vaatas läbi oma viimase filmi „Skandinaavia vaikus“, ei paistnud ta sugugi närveldavat. Või siiski? „Närisin küüsi ja korisesin omaette, mis seal ikka!“ tunnistab Rea, et päris jäise rahuga ta iseennast ekraanil vaadata ei oska. Veel.

 „Olen nüüdseks natukene harjunud, et tuleb end suurelt ekraanilt vaadata,“ naeratab ta, et iseenese ekraanitoimetusi jälgida pole just kõige meeldivam. Hõre ja ebamugav on. „Üritad vaadata ikkagi filmi, mitte iseennast ekraanil. Mul ei ole filmi vaadates sellist asja olnud, et mõtleks: „Oh, Rea, kus nüüd panid hästi, hea töö!“ Tagantjärele tarkus ütleb ikka: „Oh, loll-loll, kuidas sa seda ei näinud? Seda oleks võinud hoopiski nii teha!“ Paljusid asju võiks teha teisiti, aga omas ajas need niimoodi välja kukuvad ja seda peab usaldama, et ju pidigi nii välja kukkuma ja nii on kõige parem. Ning sellisena ta ajalukku läheb.“

Teisalt võiks tema arust kõiki filmitegijaid ja pühakuid korraga tänada, et ajaloo tarvis on lugu salvestatud. Tuhandeid kordi järelvaadatavana. Sama ei saa kaugeltki öelda siinsete teatrilavastuste kohta, millest suur osa jääbki kaduviku kunstiks. „Teatrietenduse lindistus ei ole kõige parem asi, mida vaadata,“ vajub Rea, endise NO-teatri endine näitleja, korraks mõttesse. „See on võimalik, kui ma olen seda lavastust oma silmadega kohapeal näinud ja vaatan seda hiljem lindilt, siis on see kui meeldetuletus. Aga kui olen vaadanud etenduste salvestisi ekraanilt, siis vaatan kui mingisugust informatsiooni – kes mida ütles ja mis seal siis juhtus. Ma ei vaata seda kui lavastust, sest selles ei ole seda energiat.“

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad