MÕTLEB JUBA TULEVIKULE: Edaspidistest plaanidest rääkides ütleb Luule Epner, et praegu tegeleb ta Soome ja Eesti teatrisuhetega nõukogude ja taasiseseisvuse ajal, kuna on osaline selleteemalises uurimisprojektis.Foto: Teet Malsroos
Katrin Helend-Aaviku 15. märts 2019 00:01
 „Ema tagasihoidlikkus ja enesekriitilisus on niivõrd tugevad, et kui kunagi saabub päev, mil ta liitub Facebookiga ja postitab sinna teate, et tal tuli raamat välja ning ta on sellega nomineeritud, lakkab maailm tiirlemast oma telje ümber,“ iseloomustab kunstiteadlane ja dramaturg Eero Epner (40) teatri- ja kirjandusteadlasest ema Luule Epnerit (66), kes pälvis eile raamatuga „Mängitud maailmad“ Kultuurkapitali kirjanduspreemia esseistika kategoorias. See, et eelmisel aastal jõudis Kultuurkapitali tunnustuseni ka Eero raamat, annab märku põlvkondade kirjanduslikust järjepidevusest.

 „Ema tagasihoidlikkus ja enesekriitilisus on niivõrd tugevad, et kui kunagi saabub päev, mil ta liitub Facebookiga ja postitab sinna teate, et tal tuli raamat välja ning ta on sellega nomineeritud, lakkab maailm tiirlemast oma telje ümber,“ iseloomustab kunstiteadlane ja dramaturg Eero Epner (40) teatri- ja kirjandusteadlasest ema Luule Epnerit (66), kes pälvis eile raamatuga „Mängitud maailmad“ Kultuurkapitali kirjanduspreemia esseistika kategoorias. See, et eelmisel aastal jõudis Kultuurkapitali tunnustuseni ka Eero raamat, annab märku põlvkondade kirjanduslikust järjepidevusest.

Ema ja poja kirjandushuvi juured ulatuvad koguni kolme põlvkonna taha – Luule Epneri isa Uno Liivaku on bibliograaf ja nii möödus tema lapsepõlv raamatute keskel. „Raamatud kuulusid siis ja kuuluvad ka praegu minu jaoks kodu mõistesse. Ilma võimaluseta võtta riiulist raamat ja sättida end lugema ei saa mul õiget kodutunnet tekkida,“ lausub Luule Epner. Mispeale poeg Eero, kelle raamat „Konrad Mägi“ võitis eelmisel aastal sihtkapitali kujutava ja rakenduskunsti aastapreemia, usub end õigesti mäletavat, et viimati olid ema öökapil kõrvuti Martin Heideggeri ja Ursula K. Le Guini raamatud.

Kodune keskkond oli ka üks põhjus, miks Luule Epner läks ülikooli eesti filoloogiat õppima. Ka teatrivaimustuse sai ta kaasa kodust. Tema ema käis elu jooksul päris palju teatris ja teda huvitasid ka mittetraditsioonilised lavastused, sealhulgas mõnigi NO99 lavastus.

Eero Epner ütleb, et lapsepõlvemälestused ja emaga koos veedetud hetked on omavahel tugevalt seotud ja eraldi mõnda mälestust sealt välja noppida on võimatu. „Kõik põimub ja näiteks ühised teatriskäigud sisaldasid paljugi muud, alates Vanemuise fuajeeakendest avanevatest vaadetest või puhvetis söödud jäätisest ja räägitud juttudest. Ma ei oskagi kunstikogemust elukogemusest lahutada.“

Edasi lugemiseks: