Minu vanuses on tegelikult puhkuse orgunnimine väga keeruline ja kallis. Kohti, kuhu minna tahaks, on palju, kuid raha vähe. Ehkki viimase probleemi saaks ehk lahendada, kui ma ei kulutaks 300 eurot kuus latede peale, nagu just välja arvutasin. Mure tekib sellest, et loomulikult tahan puhkusele minna oma kallimaga. See omakorda tähendab, et ma ei saa oma vallalisi sõbrannasid kaasa võtta. Esiteks, mida mu kutt minust arvaks, kui ta näeks mu parimat sõbrantsi nädala jooksul vähemalt nelja hispaanlasega miilustamas? Ilmselt ei usuks ta mu väidet, et olin enne temaga kohtumist neitsi. Samuti on sõbrantse, keda ma bikiinides oma mehele küll eksponeerida ei taha.
Seega oleks ideaalne paaripuhkus. Aga me ei tunne ühtegi paari, keda me kauem kui paar tundi välja kannataks!
Nüüd aga kutsus üks naine mu mehe töö juurest meid paaripuhkusele. Mees ei jõua toda tibi ära kiita – too olevat tema sõnadele tuginedes maailma parim võmm. Ning ta mehega saavat ta ka läbi. Tundub ideaalne, eks?
Bukkisime siis kõik ära ja otsustasime reedel ühistele drinkidele minna. Ning mis välja tuli! Tolle tibi mees on mu sõbrantsi hull eks, kes teda pärast lahutust aastaid jälitas. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis olen ma ka temaga maganud. Nii et enne võõrastega puhkuse planeerimist veenduge, et nad teile tuttavad pole...
Ahjaa, mu boss küsis, mida ma ta juhtimisstiilist arvan. Kas peaksin siinkohal aus olema või pigem üritama töökohta säilitada?
Kommentaarid (0)