Helle Meri intervjuu: „Diktofoni ei maksa käima panna!“ (31)

Minu meelest on suur kunst tänapäeval see, kui ennast ei laota kogu ilmale laiali, see ongi väärikus.Mis minu elus ei muutuks midagi, kui pr Meri räägiks KUIDAS ta elab..Ausõna , see ei pakuks midagi , ei tema puhul ega paljude teiste..Ajakirjanikud oleks vaid tööta või siis mõtlevad igast piskesest sõnast story välja...!.

Ma ei tea temast midagi, selline võiks olla kogu meie staaride Meri aga ei, kõik ronivad ku.se kollase paistele, kahju

kas kuidagi ei saa ühte inimest kiita teise kohta halvasti ütlemata?

Oli teisipäeva hommik olin 21.aastane.Mäletan seda päeva,kui kooli kohvikus tuli kurb uudis tervele koolile ja kõikidele teistele inimestele.Kusjuures elu on meile näidanud,et aega ei saa kunagi tagasi keerata.Paraku nii ongi,kellel elu ja aeg ammu siin ilmas otsa sai.Siis meie kohustus on elu ikka jätkata sealt edasi,kus ta kellelgi parasjagu pooleli jäi.Kui kellegi kaaskodaniku hulgast on keegi lahkunud,siis aitame koos teistega üheskoos leinata."Üheskoos leinamine on veel tugevaim külg kui üksinda".Sest nii saame asjad siinses elus paremini korda ajada.Kuna olen ise ka väga tundlik.

Aga kas sa sellest saad aru, kuidas Ieva Ilvesele läks ?

Ega härragi tast suurt pidanud, oli rohkem köögis ja virtinaks. Kui proua ema, endine postiljon, vanadekodus suri, siis hr.Meri matusele ei läinud, ta oli ikkagi haritlaste seast...Hellest oleks vöimekas sportlane saanud, rääkis vähe, aga oli sportlik ja sihikindel ja mis peamine, teadis, milliseid valikuid elus teha... Palju önne ja tervist talle!

Väga väärikas proua.Mõni uputaks ennast kasvõi jääauku ära,et õhtulehte pääseda.