Inimesed

Meelis Kompus: „Helle Meri käib päris palju inimeste seas. Teda lihtsalt ei tunta ära.“ (2)

Meelis Kompus, 14. märts 2019, 00:10
Meelis Kompus Teet Malsroos
„Meie kohtumine oli täpselt kümme aastat tagasi, veebruaris 2009,“ meenutab riigiametnik ja endine ajakirjanik Meelis Kompus, kuidas ta kutsus Helle Meri aastatel 2004–2014 ETV ekraanil jooksnud portreesaatesse „Tähelaev“. „Palusin Helle Meri abi Tiina Tšatšua kaudu võimalust temaga suhelda. Ma ei teadnud siis midagi sellest, et „Helle ei anna üldse intervjuusid“ või on ajakirjanike suhtes „tõrjuv“. Seda rääkisid kolleegid hiljem.“

„Nii avastasingi ennast Armuneemel Helle maja elutoas diivanil istumas ja tema tütre Tuule küpsetatud kooke söömas. Ma ei tundnud Hellet algul ära, kui ta ukse avas – niivõrd erinev on Helle oma koduses turvatsoonis sellest proua Helle Merist, kes aristokraatlikult presidendi vastuvõtul kaamerate eest läbi kulgeb. Me pole teda teistmoodi harjunud nägemagi.

Samal teemal

Tutvustasin ennast viisakalt, rääkisin, milliseid saateid ma varem teinud olin ja millest me „Tähelaevas“ rääkida võiksime, lasin endale kohvi juurde kallata. Helle istus minu vastas teisel diivanil mugavas asendis, jalg üle põlve, pilk suunatud läbi akna merele. Põhiliselt kuulas, ei rääkinud midagi, vahepeal, kui pausid liiga pikaks läksid, juhtis tähelepanu, et näe, luik lendab!

Mäletan, et Hellele meeldis mõte puudutada teatritööd – ehk siis seda osa enda elust, mis on jäänud hoopis kaugemasse aega kui Lennart Meri abikaasaks olemine Kadrioru aegadel. Võib-olla Helle tundis, et paarkümmend aastat Draamateatris vajaks mingisugust kokkuvõtet. Ma ise olen Hellet näinud laval vaid ühe korra, hullu emand Tobukägu rollis lastelavastuses „Lobasuu ja pingviin“, mida kunagi klassiga vaatamas käisime. Suuri ja tõsiseid rolle, mis tegelikult defineerivad Helle Pihlaku kui näitleja, Tammsaare või Kitzbergi klassikalavastustes olen näinud vaid telerist.

Helle toonitas korduvalt vastutuse teemat. Sellega on minu meelest seletatav Helle iga sõna ja mõtte väga hoolikas kaalumine. Ei maksa unustada, et Helle Meri on siiski Voldemar Panso õpilane ja Mikk Mikiveri üks lemmikuid. Ma väga naudin selle põlvkonna näitlejad, nii palju kui neid veel laval on, sest nad valdavad sõna ja mõtte väärtust – isegi kui lavalises situatsioonis on sõna tihtipeale tegelike mõtete kattevari. Ka Helle on draamanäitleja, kelle põhiline töövahend (ja isegi relv) on sõna. Ja sõnu ei loobita niisama, mõtteid ja emotsioone ei ladrata laiali, kui selleks puudub igasugune tarvidus. Ei laval ega ka elus. Ma ei ole kindel, et seda saab segamini ajada kidakeelsuse või tõrjuvusega.

Hiljem olen Hellega ikka aeg-ajalt kokku puutunud. Helle käib päris palju inimeste seas. Teda lihtsalt ei tunta ära. Presidendi tervitustseremoonial, kus olen olnud heerold, ei ulata Helle mulle kunagi esitluskaarti oma nimega. Ükskord pilgutas mööda minnes silma ja sosistas: vaatame, kas nimi on ikka meeles! Teisel korral põrkasime kokku teatris NO99. Pärast etendust jäime ukse ette muljeid vahetama. Ma ütlesin midagi säärast, et „olid ikka head näitlejad!“, mispeale Helle muheles, ja vastas erilise rõhuga: „Jaa, täna olid saalis tõesti ainult väga head näitlejad!“ Naeris oma võluvat naeru ja istus siis ukse ees peatunud autosse. Ja kadus jälle öhe.“

PÄEVATOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee