Ivo EensaluFoto: Alar Truu
Inimesed
14. märts 2019, 00:15

Ivo Eensalu: „Ega kõike asju Hellest saa ju ka ära rääkida, ikkagi presidendiproua.“

„Hellega seoses tuleb mulle alati meelde Draamateatri väga värvikas reis Kanadasse Torontosse 1989. aasta novembris,“ ütleb vabakutseline näitleja ja lavastaja Ivo Eensalu (69), kes jagas Helle Meriga 15 aastat lava.

„Kogu teatritrupp mahutati kohalike eestlaste kodudesse. Mina sattusin ühe Toronto lähedal Mississaugas elava pere külaliseks koos Robert Gutmani ja Hellega. Hellekas on üks väheseid naisi, kes pole veinisõber – või vähemalt siis polnud – , vaid tunneb mõnu õllest. Meie külalislahke peremehe nimi oli samuti Ivo, aga ta pidi just meie sealviibimise ajal sõitma komandeeringusse. Nii oli ainult minul voli ja õigus minna külmkapi juurde, kui keegi avaldas soovi õlut rüübata. Olin sellise olukorra üles päris uhke, sest tundsin ennast tõelise valitsejana,“ meenutab Ivo muigega uhket reisi Kanadasse.

Seejärel teeb ta jutu sisse pausi ja pillab paljutähendusliku lause: „Aga ega kõike asju Hellest saa ju ka ära rääkida, ikkagi presidendiproua. Niipalju võin öelda, et olime lavakoolis ühel kursusel ja saime küllaltki hästi läbi, sest olime ühest kandist. Tema oli pärit Raplast ja mina sealt lähedalt Järvakandist ning võib-olla sellepärast mõistsime me teineteist paremini kui lihtsalt kursuseõde-venda.“

Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunsti viienda lennu lõpetajad: Helgi Annast, Toivo Arnover, Ivo Eensalu, Vello Janson, Rein Kotkas, Igor Kurve, Paul Laasik, Helle Pihlak (Meri), Kersti Raag, Koit Randus, Siim Rulli, Tõnis Rätsep, Tõnu Saar, Katrin Sang, Jaak Tamleht, Raul Tammet, Peeter Tooma, Martin Veinmann, Juhan Viiding ja ees keskel kateedrijuhataja Voldemar Panso 1972. aastal. Foto: Gunnar Vaidla / Filmiarhiiv

Helle meeldis Ivole ka tema sportlike tulemuste tõttu. „Ta ju kuulus Eesti noortekoondisesesse korvpallis. Nii oli ta väga sportlik ja üleüldse tore kambajõmm. Pluss veel see, et juba koolipäevil oli tal väga hea huumorimeel, mis õnneks on säilinud siiani. Tema seltskonnas oli alati tore olla, kuigi kooliajal me ei saanudki kahjuks väga palju koos mängida. Mina ei mänginud diplomilavastuses, kus tema kaasa tegi, ja vastupidi.“ Küll aga on Ivol eredalt meeles lavastus „Uku ja Vanemuine“, mille tõi pärast teist kursust 1970. aastal välja kursuse juhendaja Voldemar Panso ja mida etendati Heliloojate Majas. „Selles tükis oli mul au Hellega duetti laulda. Mängisime armastajapaari, kuigi kokku me ei saanudki, sest mina olin Koit ja tema Hämarik,“ muigab Ivo.

KOIT JA HÄMARIK: Ivo Eensalu ja Helle Meri (vasakul) lavakooli teise kursuse tudengitena Voldemar Panso lavastuses „Uku ja Vanemuine“. Foto: Erakogu

Helle loobus näitlejatööst 1992. aasta aprillis, kui tema abikaasa, Eesti välisminister Lennart Meri määrati Eesti vabariigi esimeseks suursaadikuks Soomes. Samast aastast sai Hellest vabariigi presidendi abikaasa. „Pärast seda me loomulikult kaugenesime teineteisest paratamatult. Presidendiprouale ju lihtinimesi eriti lähedale ei lasta. Samas kutsus ta meid alati Kadriorgu oma sünnipäevale. Pärast etendust ootas teatri ees auto, mis meid Kadriorgu viis. Eriti on mul meeles Helle sünnipäev 1997. aastal, sest samal ajal oli Kadriorus Mart Siimann, kellest oli just saanud peaminister – samal päeval kirjutas Lennart Meri alla vastavale käskkirjale.“

Ivo ja Helle kohtuvad aeg-ajalt tänini. „Kas kellegi sünnipäeval või on teatris miski tähtpäev. Paraku viimastel aastatel näeme küll sagedamini matustel. Igatahes on üks tore kaaskõndija siin maamunal. Väga muhe naine ning küllaltki hell ja armas.“