Filmi „Mehed” esilinastusFoto: Teet Malsroos
Sten Kohlmann, toimetas Terttu Jazepov 13. märts 2019 14:37
„Mida need tobud siin kinnise ukse taga ootavad, lähme sisse!“ mõtlesid nii mitmedki inimesed enne uue Eesti komöödia „Mehed“ esilinastust. Paari hetke pärast tuldi pisut punakalt õhetavate põskedega sealtsamast liikumistõkestaja tagant tagasi koridori peale.

Võib-olla kodumaiste linateoste esikad ongi sellised. Olin enne seda ju vaid ühel käinud ja pärast seda, kui nähtud filmi hiljem internetis liistule tõmbasin, kuivasid kutsed kiirelt kokku. See omakorda tõi kaasa kuudepikkuse mõõnaperioodi, mille jooksul on jäänud kogemata see ukse taga ootamise kultuur.

Et kas peamegi kõik siin kurvalt kükitama või peaks selle ristküliku kujuga metallkamaka ikka maha murdma? Ses mõttes, et eks ikka oli pisut naljakas näha neid punaseid põski, aga samas sisimas on endalgi kiusatus lingist haarata.

„Ei, vist siiski on õige oodata,“ mõtlen selja taha vaadates, kus peab vestlust moodsat talvemütsi ja bleiserit rokkiv Veikko Täär. Peaosalised oleks ikka ju saalis.

Lõpuks uksed avatakse ja rahvamassid tungivad suurde kinosaali. Koridori lõpus hakkab äikest lööma. Aa ei, siiski kõmupiltnikud. Kui valdav enamus massist on toolidele maandunud, algab kohustuslik kõnede osa. Õnneks on Timo Diener kodus peegli ees püstijalakoomiku ametit harjutanud ning manab inimeste suule muige. Paar sõnavõttu hiljem pimeneb saal.

Lõputiitrid, kohustuslik plaksutamine ja tuled. Tõden endamisi, et pikka aega vist jälle ühelegi esilinastusele ei kutsuta...