Leelo Tungal elust südamestimulaatoriga: olen nüüd raudne kuju (1)

„Hea Laps on minu neljas laps ja temaga on palju rohkem raskusi kui enda lastega. Ajakiri sai rajatud 1994. aastal ja oleme temaga tulnud läbi tule, vee ja vasktorude,” räägib „Ringvaates” Leelo Tungal, kes lahkus aasta alguses ajakirja peatoimetaja kohalt ning naudib nüüd pensionipõlve.

Uurides, mida teeb Tungal pensionipõlves sellist, mida ehk varem teha ei jõudnud, vastab naine naerdes, et mõõdab vererõhku. „Loodan, et vererõhk saab korda. Ootan hirmsasti kevadet, sest siis saab rohkem väljas olla.”

Leelot ootavad sel aastal ees „Seltsimees lapse” linastus Londonis ja samanimelise raamatu uute tõlgete esitlused nii Venemaal kui Soomes. Kuna naisel on aga südamestimulaator, peab ta lennujaamas paluma end käsitsi läbi otsida. „See on mul esimene kord niimoodi minna, et julgestuskontrollpunktis ei tohi läbi värava minna. Mis seal ikka, olen nüüd raudne kuju,” muigab Tungal.

Vahetult enne vabariigi aastapäeva pälvis kirjanik riikliku kultuuri elutööpreemia. „See kõlab, nagu nüüd peakski kriipsu peale tõmbama. Ise hoidsin pöialt Viivi Luigele, kellega olime lasepõlves kirjasõbrad.” Üllatusena said premeeritud aga mõlemad. „Viivi ütles, et sellist asja juhtub ainult Rosamunde Pilcheri filmides,” naerab ta.

„Ehk tuleb järgmine preemia sellises vormis, kus sooritan rõõmust eduka kolmikhüppe,” loodab Tungal, et tervis alt ei vea.