Muusikali "Oliver Twist" esietendus Endla teatris.Foto: Teet Malsroos
Teater
11. märts 2019, 19:32

Esietendus toimus laupäeval

GALERII | Endla teatri „Oliver Twisti“ peaosaline Paul Samuel Vihmar: „Mu suur unistus on saada näitlejaks.“ (1)

„Kõige keerulisem oli mõistagi laulmine, sest ma polnud sellega kunagi varem tegelenud,“ tunnistab Paul Samuel Vihmar (13), kelle elu esimeseks osatäitmiseks suurel laval on Charles Dickensi romaani „Oliver Twist“ nimikangelase kehastamine Pärnu Endla laval.

 „Minu isa ei puutu asjasse,“ lausub Paul Samuel, kes on Endla teatri loomingulise juhi Ingomar Vihmari poeg. „Ma käisin casting´ul ning hiljem ütles lavastaja Peep Maasik, et nii kui ta mind nägi uksest sisse astuvat, oli tal selge, et just ma võiks olla Oliver. Ta isegi ei teadnud, et olen Ingomari laps.“

Noor näitlejaks pürgiv poiss tunnistab, et teatritöö ja proovid võtsid oma, mis tähendab, et koolipingi nühkimiseks jäi aega napiks. „Nüüd tuleb see kõik koolile tagasi teha,“ muigab laupäeval oma esimesed tõelised lavaristsed saanud Paul Samuel, kes sai koolis veeta vaid paar esimest tundi, siis tuli juba proovi rutata.

Paul Samueli esmamuljed on noore näitlejahakatise sõnul ikka ülivägevad. „See, et mul natuke sassi läks, pole hullu, üritasin nendest apsakatest mitte välja teha,“ ütleb Paul Samuel, kes oma elu edasiiva jõuna näebki vaid teatrit. „Mu suur unistus on saada näitlejaks,“ ei tee siinkohal seitsmenda klassipoiss saladust, et tema tulevik oleks vaid lavalaudade tallamine.

Lavastuse muusikale sõnad kirjutanud Olavi Ruitlane ütles, esietendusel saalis istudes tundis ta tooli põhja all ennekõike tuliseid süsi. „Olin varem näinud ühte proovi, mis tervikust oli veel kaugel ning täna vaatasin kogu lugu kui vaataja saalist.

Hirmuhigi oli ikka otsa ees, sest see oli esimene muusikal, millele mul tuli sõnad kirjutada. Teine asi oli see, et kui sinu sõnade järgi hakkavad laulma lapsed, siis on see juba eos meeletu vastutus. Ja ega mul polekski see töö nii kiiresti läinud, kui poleks olnud sedavõrd head koostööd lavastajaga. Enne iga loo kirjutamist rääkisin ma lavastajaga pikalt-pikalt läbi ja alles siis hakkasin kirjutama. Mul läks nii hästi, et 11 laulust pidin ma vaid ühe ümber tegema.“

Laulusõnade kirjutamisel ta raamatut uuesti kätte ei võtnud - see võinuks segama hakata. „Mul oli ju lavastaja olemas.“