BAARI-MADISE BLOGI | Meie suusatajatel pole ju enam sponsoreid, minu abi võiks neile kuluda marjaks (7)

Milline kaif oli seista graafiku ees pastakas käes! Ja kui kolleegidele  
oma tindiste näppudega vahele jäin, tundsin ennast kui patune Max Hauke. Tean, et tegelikult ma pole petnud kedagi, sest erinevalt Andrus Veerpalust, Karel Tammjärvest, Mati Alaverist, Jaak Maest, Kristina Šmigunist, jpt. on minu töövõidud ehk puhkused ausalt välja teenitud.

Kümme nädalat on igati õiglane number. Ei hakanud juurde lisama juba  
jaanuaris-veebruaris tehtud väikeseid puhkusesutsakaid. Ma pole tähenärija. Aga mida selle süllekukkunud ajaga teha? Läheks Austriasse suusatama, aga mulle ei meeldi veremaik suus, kui mägedes rügan. Eestlasena ei taha enam pisikesest künkastki alla lasta, sest oleme ühe kauni spordiala ära rikkunud. Tööjuureski pidin skanaali lahvatades hakkama soomlast teesklema. Nii kui mainisin, et olen Eestist, vahiti mind kui veidrikku. Jube piinlik!

Hakkasin kohe reise bronnima, et hiljem mitte oma meelt muuta. Minu mõtted ja plaanid muutuvad kiiremini, kui naise tujud. Pangakonto tühjenes kiires tempos. Peale poolt tundi olin välja ostnud juba kolm reisi. Uued trussikud ja speedod peavad poeriiulitel ootama.  

Kevadel puhkan Hispaania helesinise taeva all. Olen siin Norra pisikeses lumises pommiaugus juba ammu klaustrofoobiast otsi andmas. Mul on vaja lõõmavat päikest! Ma lihtsalt ei jaksa kaks kuud jutti tööl käia, ilma et puhata saaks. Mais on ka palju tähtsaid perekondlikke sündmusi, mida on vaja kindlasti tähistada. Ja kuna on ka Eurovisioon, mis on minu suurim püha, siis ma ei  kavatse sel ajal lillegi liigutada. Naelutan end cava ja suupistetega teleka ette nagu kõik teisedki roosad-flamingod.

Juunis on blogiauhindade jagamine. Suure suuga olen lubanud kohale tulla. Loomulikult tahaks võita nagu Haanja poisid muiste, aga usun, et kõik unistused siiski ei täitu. Aga nii palju mees olen küll, et püstipäi kaotust deklareerida. Ja pika augustipuhkuse tahaks veeta kuskil kuurordis, kus ei ole lapsi. Ma ei tea, kas selliseid paiku üldse enam eksisteeribki või on needki müüdid nagu Saaremaa Viin - koht, mida kaardilt ei leia.

Oktoobris täitub järjekordne unistus. Kontserdipiletite nimel sai ikka Oslo lennujaamas higi ja vaeva nähtud. Juba 8.30 logisin Ticketmasteri kontole. Värskendasin rahulikult lehekülge iga viie minuti tagant. Teadsin, et müük ei alga enne kella 9.00 hommikul, aga mu haiglaslikud kontrollfriigi võimed sundisid ikkagi iga minuti tagant lehele piiluma. Arvutasin peas, mis kell ma peaks hotellist väljuma, mis kellasele rongile astuma ja palju on mul aega leida lennujaamas rahulik nurgake, kus värisevate kätega saaks pangakaarti hoida ja kulli pilguga ekraani jälgida. Viimane minut tiksub. Kuna olin igavusest ka muudes äppides online - grindri kiimas pakkumised ning whatsappis semude sõnumid, siis ei lasknud see fokuseeruda olulisele.

Loomulikult olin enam kui häiritud oma hullumeelsest käitumisest. Vasaku silmaga vaatasin sekundeid tiksumas, samal ajal sulgedes ebavajalikke vestlusi, et ekraan puhas oleks. Veel viimased kümme sekundit. 5.. 4.. 3.. 2.. ja viimane värskendus. Ticketmaster avas müügi! Mul oli vaja veel panna allahindluse kood sisse, mille juba tund aega varem copy-paste'ga olin salvestanud. Tuli kiirelt tegutseda. Higi jooksis, sest kartsin, et paadunud fännid on teinud esimese minutiga puhta töö. Elu oli juba niigi ülekohtune.

Õnneks lõi kohe valiku ette, kuhu sektorisse oli võimalik istekohti saada. Kahjuks ei saanud ekraani suuremaks zuumida, et võimalike variantidega lähemalt tutvuda. Mul hakkas halb. Valikuid oli nii palju ja erinevates värvides. Peas karjusid valjult sekundid, et jään kõigest ilma, kui ei otsusta kiiremini. Leidsin sellest kirju-mirju segadusest lõpuks lingi, kus portaal pakkus "best available". Kasutasin selle ära ja palusin vanajumalat, et ma  
ei istu lõpuks peldikus või lava taga, kust kuulen ainult suminat.

Silme ees lõi taas kirjuks. Ma ei saanud aru, kuhu arvuti mind istuma oli sättinud. Hind ei olnud ka just kõige odavam. Uskusin, et seega ei ole ka kõige halvemad istekohad. Oh, mis papi pidin välja käima! Siis hakkas rahast kahju.

Shopping-hoolik nagu ma olen, on mul pangakaardi numbergi juba pähe  kulunud. CVC kood on ka näppudesse raiutud. Olin nii kaua juba passinud oma piletite otsas. Raisk, kui ma neist ilma jään! Vajutasin "maksa" nuppu ja jäin ootama. Kuidagi kaua läks aega. Ainult, et ei tuleks "error" või "try again", siis olen kindlat ilma. Ikka veel ei tule kinnitust või tehnilise vea teadet. Mis toimub!? Lõug väriseb juba. Kõik. Game over! Usk iseendasse, piletitesse ja Veerpaludesse on kadunud igaveseks!  

Nuuks.... Kuid siis ta ilmus - "order confirmed". Kilkan rõõmust natuke liiga valjult. Paar pahurat ja unist reisijat check-in järjekorras suunavad oma tülpinud pilgu minu poole. Tähelepanu, mida ma Sel Hetkel ei taha. Oh, tunnen, kuidas adrenaliin möllab. Milline rõõm! Taas on järjekordne unistus täitumas. Ma lähen CHERi kontserdile!

Kuna minu aastalõpp saab tööl olema eriti tormiline, siis sestap tahakski kõike eriti suurelt tähistada. Julgen unistada tõepoolest suurelt ja broneerin endale Austraalia ja Uus-Meremaa reisid. Ajan lati eriti kõrgeks. Eks suvel paistab, kas jaksan piletid välja ka osta või mitte. Kindel on see, et pean teisegi töökoha muretsema, et unistused täituks. Loodan, et ei pea hakkama doonoriks Haanja meeskonnale. Neil pole ju enam sponsoreid, nii et minu abi kuluks neile kindlasti marjaks.

Öeldakse, kui elad minevikus, siis oled depressioonis, kui tulevikus, elad ärevuses. Kogu südamest loodan, et ei tule ootamatusi ega ka salajaseid politseireide, mis mu plaanid rikuks. Ja nende puhkuste nimel ma elangi kogu aasta nagu patustanud sportlane - ärevuses, kas mu õnn pöördub ja võidukad unistused täituvad või mitte.