Kas džässikuulsus Glenn Milleri surm leiab lõpuks seletuse?

Märtsi algul möödus Glenn Milleri sünnist 115 aastat, sel aastal jõuab kätte ka muusikamehe 75. surma-aastapäev. Milleri surm on naislendur Amelia Earharti salapärase kadumise järel lennundusajaloo kuulsaim mõistatus, kirjutas USA ajakiri People mõni kuu tagasi. Keegi ei tea, miks Inglismaalt Pariisi teel olnud UC-64A Norseman, mille pardal olid 40aastane Ameerika džässikuulsus, piloot John Morgan ja kolonelleitnant Norman F. Baessell, 15. detsembril 1944 La Manche'i väina kohal otsekui haihtus. 

40aastasest Millerist jäid maha abikaasa Helen ja kaks adoptiivlast: poeg Steven ja tütar Jonnie Dee. Tütretirtsu ei jõudnudki Glenn oma silmaga näha – teise lapse lapsendamisest unistanud Millerid said tüdruku oma perre juba siis, kui isa teenis Inglismaal.

Džässistaari kadumine tehti teatavaks alles jõululaupäeval, kui uudisteagentuur Associated Press teatas, et Miller ei juhata esimesel jõulupühal BBC eetrisse lastavat USA lennuväeorkestri kontserti. Taktikepi haaras orkesteri teine dirigent.

Iowa poisist, kes ostis lehmalüpsiga teenitud raha eest trombooni, sai omanimelise džässorkestri juht 1937. aastal. Ta oli mänginud mitmes nimekas orkestris, kuid tundnud kanget tahet seda omamoodi teha. Esimese orkestri eluiga oli üürike – juba järgmise aasta algul saatis Miller edutu kollektiivi laiali. 1938. aastal asutatud teisest orkestrist sai aga tolle aja kuulsaim džässipunt. „In The Mood“, „Chattanooga Choo Choo“, Milleri enda loodud „Moonlight Serenade“ – Milleri orkestri tolleaegsed salvestised kõlavad tänini. Mitu nüüdset orkestrit kannab Glenn Milleri nime.

Oli juba korra surma ninapidi vedanud

1942. aasta oktoobris väeteenistusse astudes tuli Milleril oma ülemusi mitu kuud veenda, et ta võib armee orkestrist moodsa ja lööva koosluse teha ning sellega sõdurite võitlusmoraali tõsta. 1943. aastal toimetati Milleri 50-liikmeline lennuväeorkester viimaks Inglismaale. Vähem kui aastaga anti üle 800 kontserdi, millest 500 kanti raadios üle. Nii jõudsid need miljonite kuulajateni. Sõdurpoisid olid vaimustuses. Etem kui Milleri orkestri muusika olnud vaid kodust saadud kiri.

1944. aasta detsembris pidi Miller suunduma Pariisi, et valmistada ette orkestri poolteisekuulist Euroopa turneed. Prantsusmaa pealinn pidanuks jääma muusikute tugipunktiks. Ent pärast seda, kui orkestrijuht väikese transpordilennuki pardale astus, ei nähtud teda enam iialgi.

Miller oli selleks ajaks surma juba korra ninapidi vedanud. Esialgu oli tema orkestri peakorter Londonis BBC raadiomajas. Kui sellest kolme tänavavahe kaugusele pomm kukkus, otsustas Miller muusikutega ohutumasse Bedfordi siirduda. Tema lahkumispäeval purustas pomm raadiomaja, tappes 70 inimest.

Ametlik seletus orkestijuhi kadumisele tundub kõige loogilisem: Miller ja ülejäänud kaks meest langesid halva ilma ohvriks. Twinwood Farmi lennuväljalt, kust UC-64A Norseman lendu tõusis, polnud juba mitu päeva ühtki lendu startinud. Udu oli niivõrd paks. 15. detsembril oli tihe udukate iseäranis madalale langenud. Pariisis olid ilmaolud sama kehvad. Sealsed dispetšerid ei andnud piloot Morganile ametlikku lennulubagi.

2014. aastal väideti USA telesaates „History Detectives“, et lendurile oli andnud stardikäsu Baessell, kes oli Milleri orkestrile enam-vähem mänedžeriks ning tahtis, et dirigent Euroopa vägedele esineks. Oma lennupelguse poolest kuulus Miller oli nähvanud: „Kus, kurat, langevarjud on?“ Legend räägib, et Baesselli vastus kõlas: „Mis sul viga on, Miller, tahad igavesti elada või?“

Süüdi polnud udu, vaid omade lendpomm?

Väidetavalt polnud piloot Morganil tegelikult õigust üksipäini lennukit juhtida. On tõenäoline, et ta eksis paksus udus ära. Lisaks kippus tolleaegsetel sõjaväelennukitel, sealhulgas UC-64A Norsemanil, karburaator jukerdama. Paks udu, jäätunud tiivad, seiskunud mootor – kolm nädalat hiljem jõudsid USA lennuväe tähtsad ninad järeldusele, et Milleri lennuk oli alla kukkunud halbade ilmaolude tõttu.

Kuid Fred Shaw' nimeline Briti lendur seadis kümme aastat hiljem Milleri ametliku surmaversiooni kahtluse alla. Näinud eluloofilmi „Glenn Milleri lugu“ (1954), kus nimitegelast kehastas Hollywoodi superstaar James Stewart, tekkis Shaw'l kahtlus, et Miller oli langenud omade ohvriks. Ta kontrollis oma logiraamatut: päev ja isegi kellaaeg klappisid. Tolsamal 15. detsembril oli Suurbritanniast suuna Saksamaale võtnud 138 Lancasteri lennukit, lastiks ühtekokku 100 000 tiibraketieellast, „lendpommi“ V1. Kuna missioon tuli halva ilma tõttu katkestada ning nii ohtliku lastiga olnuks riskantne maanduda, anti lenduritele korraldus ringelda La Manche'i väina kohal ning koorem merre poetada.

Ühes Lancasteris viibinud Shaw polnud enda sõnul varem näinud, kuidas plahvatavad tulekerad lennukist välja põrutavad. Ta kiikas vaateavasse. „Sihtija ütles samal ajal: „Seal all on üks lennuk“. Vaatasin alla ja nägin tillukest kõrgete tiibadega monoplaani...“ Lennuk pöördunud Shaw' silme all üle vasaku külje kummuli ja sööstnud vette.

Shaw' lennu kapten Victor Gregory meenutas hiljem, et Shaw ja veel kaks meest olid tol päeval teatanud allapommitatud lennukist. Tegelikult poleks selles tsoonis tohtinud olla ühtki lennukit. Järeldus: piloot oli udus ära eksinud. Samal pommitusmissioonil olnud Roy Brown avaldas siiski arvamust, et nii väikese lennuki allakukkumist poleks paksus udus ja 3000 jala kõrguselt saanud näha ei Shaw ega keegi teine. „Nägime vaevu omaenese tiivaotsi!“ kirjutas ta 2008. aastal Briti lehes The Daily Telegraph.

Uskumatud teooriad: surm bordelli- või haiglavoodis

Leidub ka inimesi, kes usuvad, et Millerit polnudki saatuslikul lennul Norsemani pardal. Vandenõuteoreetikuna tuntud saksa ajakirjanik Udo Ulfkotte väitis 1997. aastal, et avastas Saksa luureteenistusest raamatut kirjutades salajased valitsusdokumendid, mille andmeil oli Miller küll kenasti Pariisi jõudnud, kuid heitnud sealses lõbumajas prostituudi käte vahel hinge. Infarkt! See asjaolu olevat nii Milleri maine kui ka liitlasvägede võitlusvaimu säilitamiseks maha salatud. Hiljem väitis Ulfkotte, et Saksa kõmuleht Bild oli teda valesti tsiteerinud. Ta polnud Milleri bordellisurmast mitte Saksa luuredokumentidest lugenud, vaid kuulnud seda ebaametlikus vestluses Saksa luurespetsidega.

Miller kuulutati teadmata kadunuks tõesti alles üheksa päeva pärast lennuki haihtumist, kuid väidet, et orkestrijuhti Norsmanil polnud, pole keegi suutnud kinnitada. Džässikuulsuse toonane adjutant Don Hayes nimetas 1997. aastal New York Daily Newsi intervjuus Ulfkotte juttu haiglaseks klatšiks.

Vandenõuteooriaid on olnud veelgi: Miller olevat oma surma lavastanud ja Lõuna-Ameerikasse põgenenud. Miller olevat osutunud spiooniks ning sakslased olevat ta mõrvanud. Või siis gangsterid!

Glenn Milleri lihane vend, samuti muusikuna tegutsenud Herb Miller, rääkis 1985. aastal oma veendumusest, et Glenn ei surnud mitte bordelli-, vaid haiglavoodis. „Olen aastaid uskunud, et ta ei sõitnudki Inglismaalt minema, vaid suri kusagil vähki.“ Kõva suitsumees Glenn olevat 1944. aasta suvel kurtnud vennale, et tal on hingamisraskused ja et ta aina kõhnub, ehkki sööb korralikult. Lennuõnnetus olevat lavastatud selleks, et Miller saaks kangelassurma surra. Herb suri 1987, ilma et oleks jõudnud oma versiooni täpsustada.

1987. aastal vinnas keegi Inglise kalatraaleri kapten La Manche'i väinast üles lennukiosa. Teatanud leiust rannavalvele, sai traaleri meeskond teada, et tegu võib olla sõjahauaga. Nad said korralduse rusu tagasi merre heita. Kuid leiukoha koordinaadid pani kapten kirja. Alles aastaid hiljem Milleri kadumisest lugedes tekkis tal kahtlus, et tegu võis olla orkestrijuhi lennuki jäänustega.

Amelia Earharti kadumist uurinud Ric Gillespie ajalooliste lennukite otsimise ja taastamise rühmitusest TIGHAR ütles tänavu CBSi uudistesaate intervjuus, et lennukivraki ülestoomine võiks Milleri surma mõistatuse ainsana lahendada. Samasuguse kere ja mootoriga lennukeid sõjas rohkem kaduma ei läinud. Gillespie on Daily Maili teatel kõnealuse laevakapteniga rääkinud ning kavatseb juba tänavu alustada Milleri lennuki otsinguid.