BESTSELLERDAJA AFANASJEV: Kirjanik. Tartu linnakirjanik. Peipsiveere valla aukodanik. Romaani „Serafima ja Bogdan“ autorit võiks nimetada ka bestsellerikirjanikuks.Foto: Aldo Luud
Aigi Viira 11. mai 2021 12:53
Kirjanik. Tartu linnakirjanik. Peipsiveere valla aukodanik. Sama hästi võiks teda nimetada menukikirjanikuks, sest tema romaani „Serafima ja Bogdan“ on nii lugejad kui ka kriitikud bestselleriks kiitnud. „Kirjandus on ikkagi väga armutu, igasugused kunstid on armutu valdkond tegutsemiseks,“ tõdeb Vahur Afanasjev (39), see tituleeritu, muiates, et kunstijumalaid teenides üleöö rikkaks ei saa. Veel enam: rahavood võivad pigem lahjaks kui rammusaks kujuneda. „Kõigile, kes mõtlevad kunstidega tegelda, soovitaksin mõne ameti õppida, kui tundub, et natuke energiat üle jääb.“

Kirjanik. Tartu linnakirjanik. Peipsiveere valla aukodanik. Sama hästi võiks teda nimetada menukikirjanikuks, sest tema romaani „Serafima ja Bogdan“ on nii lugejad kui ka kriitikud bestselleriks kiitnud. „Kirjandus on ikkagi väga armutu, igasugused kunstid on armutu valdkond tegutsemiseks,“ tõdeb Vahur Afanasjev (39), see tituleeritu, muiates, et kunstijumalaid teenides üleöö rikkaks ei saa. Veel enam: rahavood võivad pigem lahjaks kui rammusaks kujuneda. „Kõigile, kes mõtlevad kunstidega tegelda, soovitaksin mõne ameti õppida, kui tundub, et natuke energiat üle jääb.“

Vahur on oma kirjanduskire kõrvalt tööd rabanud siin ja seal. Olnud ajakirjanik ja meediaanalüütik, loovkirjutaja ja suhtekorraldaja. „Mul endal ei ole väga selget ametit,“ tunnistab ta. „Olen muudeski valdkondades olnud nagu Hunt Kriimsilma üheksa ameti inimene. Võiks ju olla midagi konkreetset – jube hea oleks olla korralike kõrgema klassi paberitega elektrik. Kui selline amet ära õppida, oleks hea ja rahulik millega iganes tegelda.“

Ametikooli pole Vahur siiski läinud. Veel. Lood on laual. „Kirjutasin vahepeal mõned näidendid,“ sõnab ta. „Neid võikski vorpima jääda – see on lõbus, ma pole seda varem teinud, aga mulle päris meeldis. Mahuliselt on sellega vähem tööd kui romaaniga, kuigi sisuliselt peab see olema teravam ja palju paremini koos püsima. Ilukeelega ei saa näidendis eriti midagi teha, sest looduskirjeldust pole vaja luua.“

Vahur on taas ka romaani ette võtnud. „Nüüd ma istun selle otsas. Neljandik on valmis.“ Sellestki paistab tulevat pikk ja mahukas teos. Kui Vahur just ei kavatse radikaalselt oma jutustamisstiili muuta. Võimalik, et muudab. „Hullult tahaks selle aasta jooksul valmis saada, aga kardan, et ei jõua. Suvi tuleb peale.“

Sa oled Tartu linna tänavune kirjanik. Tähendab see, et sa ei pea nüüd enam igal hommikul kontorisse tööle minema?

Edasi lugemiseks:

Samal teemal

Kommentaarid  (3)

9. märts 2019 17:48
Nii kahju, et elektriku pabereid ei ole, võib olla oleksid miljonäär...
Risto Tanner 9. märts 2019 11:18
Serafimat ja Bogdani (S@B) lugedes tekkis tahtmatult võrdlusmoment Oksase „Puhastusega“. Ajaloodokumendina võinuks S@B vägevam olla, sest ühiskondlik kandepind oli võrratult laiem, mõjukust piirasid aga paraku kalduvused ebareaalsusse, usutavuse defitsiit. Kokkuvõttes paraku siiski võidupunktid selles võrdluses Oksasele. Ajalootunnetuselt on Afanasjev aga kahtlemata võrratu ja jääb vaid kahetseda, et ta oma raamatut kirjutades kriminaalse põnevuse taotlusega liiale läks. Risto Tanner, bioloog, raamatutegelase Linnarti kaasaegne.
Kõik kommentaarid

SISUTURUNDUS