Lugu ilmus algselt Õhtulehes 09.03.2019
LISA KOMMENTAAR
9. märts 2019, 17:48
Nii kahju, et elektriku pabereid ei ole, võib olla oleksid miljonäär...
9. märts 2019, 11:18
Serafimat ja Bogdani (S@B) lugedes tekkis tahtmatult võrdlusmoment Oksase „Puhastusega“. Ajaloodokumendina võinuks S@B vägevam olla, sest ühiskondlik kandepind oli võrratult laiem, mõjukust piirasid aga paraku kalduvused ebareaalsusse, usutavuse defitsiit. Kokkuvõttes paraku siiski võidupunktid selles võrdluses Oksasele. Ajalootunnetuselt on Afanasjev aga kahtlemata võrratu ja jääb vaid kahetseda, et ta oma raamatut kirjutades kriminaalse põnevuse taotlusega liiale läks. Risto Tanner, bioloog, raamatutegelase Linnarti kaasaegne.
9. märts 2019, 11:13
Serafimat ja Bogdani (S@B) lugedes tekkis tahtmatult võrdlusmoment Oksase „Puhastusega“. Ajaloodokumendina võinuks S@B vägevam olla, sest ühiskondlik kandepind oli võrratult laiem, mõjukust piirasid aga paraku kalduvused ebareaalsusse, usutavuse defitsiit. Kui Oksanen premeeris masendavast ebaõiglusest traumeeritud lugejat romaani lõpus õigluse võiduga, siis Afanasjevi lõpp oli pessimistlik ja väljus lõplikult realismi pinnalt nagu seda oli Bogdani pääsemine uppumissurmast. Kokkuvõttes paraku siiski võidupunktid selles võrdluses Oksasele. Ajalootunnetuselt on Afanasjev aga kahtlemata võrratu j
KOMMENTAARID (3)