Illustraator Viive Noor: „Kolmandik lasteraamatuid on nii jubedad, et tuju läheb ära.“ (10)

Eriti vaimuvaene on Matle kirjastus

Kuna tekst sai pikem kui siin kommentaariumis korraga võimalik sisestada on, siis tuli see lausa neljas osas saata. Ja üles läksid need lõigud pisut kaootilises järjekorras... aga siiski.

Elukutseliste kunstnike arusaam ilusast pildist ei ole ikka sama, mis lapse oma. Vähe sellest – see pole isegi kunstnikel endil alati sama. Ilu on vaataja silmades ja maitse asi, mitte täppisteadus ja selliselt oma maitset ainuõigeks pidada ja seda teistele inimestele peale pressida ikka ei saa.

Eriliselt koledateks tituleeris ta aga raamatud, mis olid lihtinimese seisukohalt just ilusate realistlike piltidega. Töötan ise raamatukogus ja pärast seda loengut küsisin kohe meie laste käest, et milliste piltidega raamatud neile meeldivad ja millised mitte. Laste maitse läks paraku suure kunstniku Viive Noori maitsega täpselt risti vastu. Nagu ka enamiku meie, sellel loengul osalenud raamatukoguhoidjate oma. Tekib küsimus, et kellele peab lasteraamat rohkem meeldima, kas lapsele, kes seda lugema hakkab või kunstnikule, kes seda mingist enda „kõrgkultuuri“ vaatevinklist kritiseerib? Erilis

Jätkuks eelmisele kommentaarile ... Juba tookord jäi väga ebameeldivalt meelde, et üks kunstnik teiste inimeste töö kohta nii avalikult nii halvasti ütleb. Olgu öeldud, et see jättis kogu meie seltskonnale temast inimesena väga halva mulje. Ja kui me nüüd veel räägime sellest, et konkreetselt millised raamatud olid tema arvates nii imeilusad…, siis oh ei – ei olnud nende ilusate seas kaunilt joonistatud piltidega raamatud. Vastupidi – just nimelt neid kriipsujukude sirgeldusi ta kaunitena propageeriski. Piret Raud oli tema eriline lemmik. Teine suur lemmik oli Piret Mildeberg. Jne, jne. Erilis

Loen neid takka kiitvaid kommentaare ja mul tekib üks mõte - kommentaatorid ei tea ju, konkreetselt milliseid raamatuid peab Viive Noor koledateks ja milliseid ilusateks. Artiklis pole ta nimetanud ühtegi konkreetset illustraatorit ega raamatu pealkirja. Minul aga oli au sattuda paar aastat tagasi isiklikult ühele loengule Lastekirjanduse Keskuses, kus Viive Noor näitas meile väga konkreetselt, millised raamatud on ilusad ja millised ikka nii koledad, et ei taha kättegi võtta ...

Olen sellega täiesti nõus. Käin tihti raamatupoes ja just lastele mõeldud raamatu leti juures. Neid koledate kriitseldustega lasteraamatuid tuleb aina juured ja ei olegi tõesti midagi sealt osta. Kui juba illustratsioonid on jah tõesti sellised 4 aastase lapse tasemel ja neid teevad täiskasvanud, et oleks nagu lapele vastuvõetavam, siis ka laps ei taha neid vaadata. See oleks sama kui täiskasvanud normaalse keelekasutuse asemel hakkavad suhtlema lastega pudi keeles.