Kuhu jäid Jüri Piheli loodud kolm eestikeelset telekanalit? (6)

Pihel selgitab, et lastele mõeldud kanal Smartzone on viimased pool aastat väga edukas olnud Lätis ja Leedus ning seal on kõigis suuremates võrkudes see kanal olemas. “Oleme saanud väga head tagasisidet. Nüüd alustasime seal väikese reklaamikampaaniaga märtsikuust ja seal läheb asi suurepäraselt,” kinnitab ta. 

Kaks suuremat teleteenuse pakkujat väga vedu ei ole võtnud

Eesti vaataja näeb Piheli sõnul Smartzone’i hetkel ainult Levikomi võrgust, kuid juba 1. aprillist on see nähtav ka Eesti suuruselt kolmandas kaabelvõrgus, ehk STV tellijatele. Kaks teist kanalit, Eesti kanal ja Eesti kanal pluss on samuti praegu vaid STV, Levikomi ja teistes väiksemates võrkudes nähtavad ning vaatajaidki on vähemalt STV tellijate puhul juba päris korralikult, paarisaja tuhande kanti.

Piheli sõnul on tal väga kahju, et kaks suuremat võrku, ehk Telia ja Elisa ei ole siiani kanalite näitamiseks väga vedu võtnud. “Mõlemad nimekad Skandinaavia ettevõtted ei ole hetkel Eesti kanalitele samavõrd rõhku pannud kui mõndadele välismasteie telekanalitele. Endiselt seal laiutab kümneid vene telekanaleid, et mitte öelda sadu. Kui Elisas kokku lugeda, siis üle saja venekeelse kanali me ikka sealt leiame,” räägib ta. 

Piheli sõnul käivad mõlema telehiiglasega iganädalaselt läbirääkimised. “Telia puhul on meil väga positiivne tagasiside ja sinna, me loodame, et jõuavad need telekanalid õige pea. Nii pea, kui tehnilised võimalused korras on, siis mõne kuu jooksul peaksid kõik Telia vaatajad need kanalid endale kätte saama,” kinnitab ta. Kuna Elisa kliendid kanaleid nägema hakkavad, Pihel hetkel öelda ei oska. 

Pihel kiidab ja tänab väga STV-d, mida on tema sõnul peetud pigem vanakooli või vanaaegseks operaatoriks ning süüdistatud, et omanikud on venelased, öeldes, et tema sõnul on asi hoopis vastupidi ning just see operaator mõtleb kõige rohkem vaataja peale.

“STV näol on meil olemas tegelikult ettevõtte, mille kohta saab öelda, et see on Eesti ettevõte, kes ei küsi kordagi, et miks me peaksime eesti kanaleid näitama. Me andsime neile sedasama Smartzone’i vaadata ja tagasiside, mis tuli kanali omanike poolt, oli väga positiivne, väga heatahtlik ja selline asi väärib tunnustamist. Et eesti omanike ettevõte, mis sest, et nad räägivad vene keelt, saab väga hästi aru, et Eesti laps võiks saada hea ja hariva eestikeelse kanaii. Inimesed mõtlevad südmes natukene ikka oma vaataja peale ka, mitte ei tee Excelis ainult bisnesplaani. Aga Skandinaavia ettevõtted kehitavad õlgu ja ütlevad, et no väga hea, et teil see kanal olemas on, aga meil on oma strateegia ja meie mõtleme oma asjade peale,” nendib ta. 

Piheli sõnul on kanalitest tema “lemmiklaps” kindlasti Smartzone, mis pakub lastele vaatamiseks mitmekülgselt ja harivat sisu. “Äsja tegime BBC-ga tehingu, ostsime lastele üle 100 tunni teadus- ja loodussaateid,” ütleb ta. Lisaks on kanalis ka meelelahutuslikku sisu, näiteks “Parima pagari” lasteversioon “Junior Bake Off”. “Mul on hirmus hea meel seda kanalit teha ja mul on hea meel, et lõpuks Eestis ka nüüd laiemalt levib!” ütleb Pihel.

Kuidas telekanali loomine üldse käib?

Et televaatajatele aimu anda, palusime Pihelil laiemalt selgitada, kuidas ühe telekanali loomine üldse käib. Piheli sõnul on esimene samm telekanali tegemisel saada aru, kas sellel kanalil oleks üldse vaataja. 

“Me oskame ju teha igasugu asju, aga esmalt hakkab see pihta vaataja ära tundmisest. Tänapäeval eriti, kus on kahte liiki kanaleid: paar vana suurt kanalit ja palju väiksemaid kanaleid. Mida selgemalt need väiksemad kanalid oskavad oma vaataja leida ja neile teha teatud huvi- või vanusegrupile sisu, seda selgemalt edukamad nad on. See on see kontseptsiooni loomine, mis hakkab pihta vaatajast,” selgitab ta.

Teine samm kanali tegemisel on ringi vaadata - kas kanali tegemiseks on vajalikku sisu ja programme on juba olemas?

“Näiteks Smartzone’st rääkides - maailmas tehakse väga palju kvaliteetset lastele mõeldud dokumentaalsisu, ma ei räägi päris õppeprogrammidest, vaid edutainmentist, mis on kergemalt vastu võetav, aga ikkagi hariv sisu. Sellist sisu tehake päris palju ja kvaliteetseid saateid on üsna hästi saada, litsentsid on vabad,” räägib Pihel.

Järgmine etapp on uurida rahvusvahelisi teleturge ja vaadata teiste maailma telekanalite kavasid, et saada ülevaade, mis huvitavat võiks kanalis olemas olla. “See võtab pool aastat aega umbes, et saada ülevaade programmivalikust, mida teoreeriliselt oleks võimalik osta. Tegelikult ei osta mitte keegi ühtegi sarja, saadet või filmi ükshaaval, see on nagu paketiost. Läbirääkimisi peetakse mitte sarja tegijatega, vaid müügiorganisatsiooniga, kes neid sarju müüb. Näiteks BBC-ga on lihtne, nad ise toodavad, ise müüvad,” ütleb Pihel, lisades, et see on üsnagi pikaajaline protsess. Tema ostis Smartzone’i sisu näiteks kahelt Austraalia ja kahelt Kanada ettevõttelt, kes erinevate tootjate tooteid koguvad ja neid üle maailma müüvad.

Kuid, kui tingimused saadete müüjatega on läbi räägitud, hindade üle kaubeldud ja mahu üle vaieldud, on järgmine etapp lokalisatsioon ehk Eesti puhul sisu eestipärastamine. “Meie kasutame selleks häid tõlke ja näitlejaid ning korralikke stuudioid. See on vajalik selleks, et sul ei oleks pärast piinlik, et eetrisse saaks kvaliteetsete tõlgete ja kvaliteetsete näitlejatega helindatud programmid.”

Seejärel tuleb mõelda kava koostamisele ja muidugi brändingule. Näiteks kanalite puhul on programmide vahele vajalik vahegraafika. Smartzone'i jaoks tegi need animatsioonifirma Tolm. “Nad tegid ülivahvad animatsioonid!” õhkab Pihel.

Kuid, kui kanal on sisuliselt valmis saanud, tulebki hakata pidama läbirääkimisi kaabelfirmadega. “Nemad siis ütlevad kas seda, et jube hea kanal ja võtame, või öeldakse, et teate, meil on ikka vaja mõelda, kas me üldse mingeid kanaleid tahame, keegi ei vaata ju telekat! See on väga keeruline!” naerab Pihel nentides, et suured operaatorid võivad telekanali omaniku elu ikka päris keeruliseks teha.

“Võib teha südamega hariva, kasuliku ja kõigile lapsevanematele vajaliku telekanali ning kaabelettevõtted ütlevad, et nad töötavad oma strateegia kallal, et vaatame ja räägime mõne aasta pärast jälle. Ja midagi ei saa teha, see on nende äri, ise nad teavad, kas nad oma vaataja eest hoolitsevad või mitte,” nendib Pihel.

Piheli sõnul ei ole kanaleid väga kallis toota ja seega ei käi nendega kaasas suur raha. “Ega me neid kaabeltelevisioonifirmadele hirmus suure raha eest pähe ei määri, aga seal on rohkem vastustunde küsimus ka. Loomulikult on see äri, ega tasuta lõunaid pole olemas. Programmid ju maksavad ja koostamine maksab, ise tahad ka elada. Ma ei kurda, ma saan hästi läbi nii Telia kui Elisa sisujuhtidega, mõlemad on mu head isiklikud sõbrad. Aga Skandinaavia ettevõtte värk! Seal on sõprus pärast tööaega!” naerab Pihel.

Telia ja Elisa: Piheli arhiivkanalite sisu saavad meie vaatajad juba praegu vaadata

Elisa ja Telia vähene huvi Piheli kanalite vastu tuleneb ettevõtete sõnul peamiselt sellest, et kaks kanalit: Eesti kanal ja Eesti kanal pluss, näitavad ERR arhiivisaateid, millele aga televaatajatel juba praegu ligipääs on olemas.

Telia Eesti televisiooni ja multimeedia valdkonna sisujuht Birjo Kiik selgitab, et neil sõlmitud ERR-iga sõlmitud eraldi kokkulepe, mis võimaldab Telia vaatajatel vanemaid Eesti filme ETV arhiivist vaadata tasuta Filmiriiuli või videolaenutuse vahendusel. 

Lisaks peab Telia vaatajate jaoks tähtsamaks ERR-i, ehk ETV ja ETV2 värsket sisu. “Kui vaadata nimetatud kanalite kava, siis nähtub sealt, et kanalite sisu on üles ehitatud peaasjalikult ERRi arhiivmaterjalidele, mis sisaldab vanemaid saateid ja sarju. ERR-i värske materjal tuuakse vaatajani endiselt ETV ja ETV2 kanali vahendusel ning see on nende kanalite vaatajaile kindlasti suurema väärtusega,” selgitab Kiik. 

Kiik sõnab, et Telia on oma teleteenuse eelarve vaates otsustanud hetkel keskenduda pigem uue ja värske sisu pakkumisele, sestap loobutakse Piheli arhiivisaateid näitavate kanalite ostmisest.

Elisa tõdeb, et nende Elamuse klientidel on parimad palad, “ETV huumori kullast kuni “ENSV”-ni välja, juba praegu ETV arhiivist kättesaadavad voodgestusteenusena. “Klientide positiivne tagasiside kinnitab, et oleme kõnealuse sisu osas valinud õige lähenemisviisi - inimesed eelistavad järjest enam ise otsustada mida, mis kell ja kui palju vaadata, telekavast sõltumata,” sõnab Elisa meediasuhete spetsialist Taavi Teder.

Tederi sõnul on Elisa Piheli kanalite edastamise osas olnud nende esindajatega pikalt läbirääkimistes ja pakkunud neile omalt poolt korduvalt võimalust neid kanaleid edastada valikkanalitena. “See tähendab, et televaataja saaks ise otsustada, kas soovib konkreetset kanalit vaadata või mitte. Meile laekunud klientide tagasiside põhjal on see ka enim soovitud viis, kuidas kasutajad täna TV-teenust tarbida sooviks,” ütleb ta. 

“Kahjuks ei ole meie ettepanek kanalite esindajatele sobinud ja seni pole jõudnud kokkuleppele sobivate tingimuste ning edastustasude osas. Valikkanalitena ja mõistlike äritingimuste kokkuleppe saavutamisel oleksime loomulikult nõus neid kanaleid edastama,” kinnitab Teder.