Reet Linnal täitub 50 aastat ETV-s: ei tahaks, et ühel sügisel mulle öeldaks, et kuule, memm, tõmba uttu! (44)

“Reet on olnud Eesti inimeste elutubades, televiisoris 50 aastat. Ta on nagu üks osa mööblist, nagu kristallvaas seal klaasi taga. Ma ei mäleta, kuna ma teda esimest korda nägin, mul on selline tunne, et ta on kogu aeg olnud olemas,” tõdeb Vahur Kersna.

Pidi hoopis saama õpetajaks

Kui Reet 1969. aasta 11. märtsil töölepingule ETV-ga alla kirjutas, polnud telemaja talle enam võõras koht. Ta oli erinevate ansamblitega siin varasemalt korduvalt käinud ja esinenud. Ent sellele, et temast võiks kunagi teletöötaja saada, polnud ta kunagi mõelnud. Veelgi enam, lõpetades äsja Tallinna pedagoogilise instituudi joonistamise, joonestamise ja tööõpetuse erialal, tundus kõige tõenäolisem hoopis õpetajakarjäär. 

Linna tunnistab, et tal oli kartus, et teda saadetakse maakohta õpetajaks, kuid ta vabandas end välja sellega, et tal on väike laps ja tema maale minna ei taha. “Ja siis tuli keegi perekonnatuttav, oli selline mees “Aktuaalses kaameras” nagu Lembit Karri, kes minu peretutvuste kaudu ütles, et las Reet tuleb televisiooni, ja niimoodi ma tutvuse kaudu siia sain!” meenutab ta.

Kõigepealt sai Reedast muusikasaadete ja telefilmi assistent, kus tuli puldis režissööri käsu peale õigeid nuppe vajutada. Edasi aga juba muusikasaadete toimetaja. 70ndatel lõi Reet laineid ka poplauljana, Muusika kõnetaski Reeta kui teletöötajat enim ja nii sai temast eesootavatel kümnenditel üks tähtsamaid Eesti popmuusika propageerijaid. 

“Oli väga pikk periood, kus Reet hoidis enda käpa all tervet Eesti levimuusikat. Tema otsustas, kes pääseb ekraanile ja saab seal särada. Ja nagu sa tead, sellel, kes saab ekraanile, on elu nagu lill. Eks see on põhjus, miks meie arhiivis on Ivo Linnast kümme korda rohkem materjali kui Tõnis Mägist ja viis korda rohkem kui Jaak Joalast. Aga olgem õnnelikud ja tänulikud, et need materjalid on olemas. Ja Reet tegi väga suurt tööd selleks, et tollel raskel, segasel ja keerulisel ajal meie popmuusika üldse pääseks ekraanile,” nendib Kersna.

Esimest korda sai Reet saatejuhi ametit proovida 1978. aastal Soome-Eesti ühissaates “Õhtutäht”. “Me kohtusime soomlastega ja nad valisid minu. Tänu sellele, et ma olin Tallinna inimene ja meil oli kodus televiisor, ma olin soome keele ka ära õppinud. Nad valisid minu saatejuhiks, mis oli minu jaoks suur väljakutse,” meenutab Reet.

Tol ajal saatejuhtidele keegi spetsiaalset väljaõpet ei pakkunud. Inimene lükati vette ja välja ujus see, kel oli loomulikku talenti. Ka Reet oli selline, ehkki tagantjärgi oma esimeste ekraanikatsetuste vaatamine võtab naise muigama. “Hääletämber on aegadega muutunud, vanades videotes ma piiksusin, tegin sellist kõrget peenikest häält. Prillimood ka muutus, kui ma sain Soomest esimest korda need suured prillid, mis on siin jäänud arhiivi, siis ma sain ikka sõimukirju, et mida ma endast kujutan ja miks mul sellised aknad ees on,” naerab ta.

90ndatel mõlgutas televisioonist ära minemise mõtteid

“Õhtutäht” kindlustas Reeda positsiooni televisoonis, 80ndatel ja 90ndate alguses juhtis ta mitmeid saateid, kuni hetkeni, mil tundus, et saated said otsa ja samamoodi Reeda karjäär. “Minu elus oli täielik mõõn. Mul oli ära lõppenud üks tore saade “Süda tuksub”, mis oli abielupaaridele, võistlusmäng. Hästi lõbus ja tore oli. See lõppes ära ja mul olid tühjad pihud. Mul ei olnud motivatsiooni, ühtegi ideed. Mõtlesin, et lähen ära täiesti,” tunnistab ta.

“Reedaga tõesti seal 90ndate alguses midagi juhtus, ta tuli minu juurde, ütles, et tahaks ära minna. Mulle tundus, et minu roll on püüda teda veenda, anda talle õhuruumi, mitte ära saada. Me leppisime kokku, et ta teeb pausi, mitte ei kirjuta avaldust. Seda ikka juhtub, et inimesed teles läbi põlevad mingil hetkel,” selgitab Šein.

Reet võttis Šeini soovitust kuulda ja avaldust lauale ei löönud. Nii töötas ta mõnda aega rahulikuma tempoga, juhtides aeg-ajalt pühapäevahommikusi saateid. Siis sai Reet aga pakkumise, mis tegi temast tõelise teletähe ja viis ta sügavale televaataja südamesse. 

Eesti kõige esimene formaadisaade “Kuulus või kummaline” niitis vaataja jalust. Lõbus ja hoogne telemäng meelitas iga nädal teleri ette üle 300 000 silmapaari. 

Reet on ETV-s üle elanud kümme peadirektorit, ent üks kolleeg, kes kõik poolsada aastat tema kõrval kestab, on “Prillitoosi” tegevprodutsent Jaak Tammearu, kellega nad viimased 25 aastat jagavad ka kabinetti. “Mul on kombeks öelda, et mõni paar ei ole nii kaua abielus olnud, kui meie Tammearuga ühes toas,” naerab Reet.

Alates 2011. aastast juhib Reet “Prillitoosi”, mida jälgib iga pühapäev üle 100 000 inimese. “Kui “Prillitoosi” mulle esimest korda pakuti, siis ütlesin ära, ütlesin, et ma ei ole nii vana, et sellist saadet teha. Aga siis rääkisin kodus oma lastega läbi, nemad ütlesid, et mis vahet sel on, töötad ju! Siis ma võtsin vastu. Esimene tõrge oli selle nime juures,” tõdeb naine.

Reet tunnistab, et käis sügisel ülemuste käest küsimas, et mis plaanid neil temaga on. “Tegelikult on vanust juba nii palju, et ma olen juba praegu kõikide kanalite ainukene kõrges eas näoga eetris käiv saatejuht. Ma nii väga ei tahaks seda, et sügisel öeldakse, et kuule, memm, tõmba nüüd uttu. Selgus, et minuga ei ole plaanis veel midagi lõpetada. Ühest küljest on seda tore tõdeda, et sind vajatakse, teisest küljest paneb see vastutama, ma pean veelgi rohkem mõtlema, et olla selg sirgus ja välja näha, et mõte töötaks, et ma ei oleks lihtsalt lohistatud topis siin aastaid edasi. Kui ühel hetkel lõpetada, siis on see minu otsus ja tänada, et mind on ära kuulatud,” räägib ta.

Reeda tütar Hanna-Stina Vahimets arvab, et ema võiks televisioonis veel paar aastat edasi töötada, sest see hoiab teda ärksana.

“Minu arvates ongi kõige tähtsam Reeda juures see, kui heas vormis ta praegu on. Kui särav, töine, kui hea on teda vaadata!” ütleb Kersna. Mees nendib, et Mati Talvik sai esimesena “50 aastat televisioonis” verstaposti saavutatud, Reet nüüd teisena. “Ma natukene kardan, et rohkem meie silmad selliseid fenomene ei näe, aga jumal tänatud, et tema oli meil olemas ja sina oled olemas, ja ole kaua!” sõnab ta.