Eesti muusik Maria Minerva avaldas albumi koos tulekahjus hukkunud Ameerika DJga: ta oli nagu minu suur õde (5)

Maria Minerva (Maria Juur – toim.) ja Cherushii (Chelsea Faith Dolan – toim.) viis kokku saatus. Oli aasta 2013, kui Maria oli just saabunud Ameerika Ühendriikidesse tuuritama. Autojuhilube aga naisel ei olnud.

Britt Brown, plaadifirma 100% Silk üks omanikke mainis Minervale esimest korda Dolanit,  Ameerika DJd, kes esineb Cherushii nime alt. Minerva meenutab, milliste sõnadega viis Brown ta Cherushiiga kokku: „On üks tüdruk San Franciscos, kes teeb house-muusikat – te võiksite kohtuda. Tal on ka auto ning tegemist on muusikaentusiastiga. Tal ei oleks midagi selle vastu, kui sind sõidutada mööda ühendriike.”

Eriline sõprus, mis sai loodud autosõidul

Minervast ja Cherushiist said kiiresti sõbrad. „Ta oli nagu minu suur õde,” räägib eestlanna. Kui Minerva otsustas ühel hetkel Los Angelesse kolida, hakkasid nad Californias ühiseid kontserte andma. Tänu Dolani pidevale julgustamisele olid Minerval siis juba ka autojuhiload taskus. Pärast Cherushii 2015. aastal välja antud albumit „Memory of Water”, otsustas duo muuta sõpruse ametlikult ka muusikaliseks partnerluseks. Kohe pärast seda alustasid nad tööd Cherushii & Maria Minerva täispika albumi kallal.

2016. aasta 2. detsembril mängis Dolan muusikat Oaklandis asuvas Ghost Ship laos. Tegu on massiivse hoonega, mida kasutavad sealsed kunstnikud töö- ja eluruumidena. Kella 23 ajal tekkis teadmata põhjustel hoones tulekahju, mis levis kiirelt hoone säbrulistesse labürintidesse ja koridoridesse. Tulekahjus hukkus 36 inimest, nende seas ka Dolan.

„Selleks ajaks oli album peaaegu valmis,” räägib Minerva, kellel oli plaan külastada Californias Bay Area piirkonda, et lõpetada album veel samal kuul. Koos Dolani partneri ja kahe usaldusväärse produtsendiga viidi albumi lahtised otsad kokku ning täiendati olemasolevat materjali. Plaat avaldati postuumselt 2019. aasta veebruaris.

Kuigi tegemist on traagilise looga, kumab plaadilt vastu suur rõõm teineteise olemasolust. „Laulud ei ole küll täiuslikud, sest ta ei ole siin, et neid minuga lõpetada,” ütleb Minerva. „Aga ma arvan, et ta oleks väga rahul sellega, mida me tegime.”

Minerva meenutab sõpra ja muusikapartnerit heade sõnadega. „Olime parimad sõbrad. Mul ei ole tavaliselt inimeste osas suuri lootusi ja ootusi. Mida vanemaks sa saad, seda keerulisem on lähedasi suhteid luua,” ütleb ta. „Ilmselgelt aitas meie sõprusele kaasa see, et olime mitu nädalat autos „kinni”. Selle aja jooksul oli meil palju nalja ja põnevaid seiklusi.”

„Kui olete täiskasvanud ja elate erinevates linnades, on mõnikord väga raske ühendust hoida. Temaga ei olnud see aga probleem. Tegime ühise loo nimega „Thin Line.” Arvan, et see on üks parimaid, mida olen üleüldse kunagi teinud. Vaatamata sellele, et tegemist on ühise tööga, oli selle tegemine kiire ja orgaaniline. Saime üsna kohe aru, et peaksime koostööd jätkama,” räägib ta.

„Temaga oli uskumatult lihtne koostööd teha. Mõnikord unistasime sellest, kuidas oleks teha muusikat mõnele popstaarile. Tean, et paljudel underground muusikutel on sellised unistused, aga on väga lõbus, kui sa tegelikult ka saad kellegagi kõrvuti muusikat teha. Arutasime feminismist ja sellest, mida tähendab, kui kaks naist teevad koos muusikat. Selles koostöös puudus mingi imelik ego. Oli lihtsalt kaks loojat, kes jagasid enda visiooni. Sellist inimest on väga raske leida.” 

Album loodud vabameelsetele

„Soovisime teha albumi tansupõrandale,” räägib Minerva. „Tahtsin midagi sellist, mis võiks kõlada geiklubis, geipoistele ja -tüdrukutele. See on lihtsalt koht, kus tunnen end kõige õnnelikumana ja kõige turvalisemalt. Tantsupõrand, kus tundub olevat kõige rohkem võimalusi. Meil oli soov seda tunnet selle muusikaga tekitada ja edasi anda.”

Albumil on pooled lood Maria, pooled Dolani loodud. „Mul olid need pooltoored demod, mis kõlasid nagu s...tt („Out by Myself” ja „A Day Without You” – toim), Ja tema tegi nendest midagi ilusat. Teised demod saatis ta mulle, et neile vokaalid peale laulaksin („Thin Line” ja „Nobody’s Fool” – toim.). Esitasime neid 2016. aasta septembris Folsom Street messil. Üritusel, mis toimub San Francisco tänavatel, kus tuhanded paljad inimesed pidutsevad tänaval. Ta mängis pühapäeval kell 11. Tulin San Franciscosse, et temaga kaks lugu koos teha. See oli viimane kord, kui teda nägin.”

„2. detsembril oli mul Los Angeleses majapidu. Nagu tavaline reede õhtu,” meenutab Minerva. „Lülitasin oma telefoni järgmisel hommikul sisse ja kõik need märguanded ja sõnumid... Isegi minu ema, kes on Euroopas, oli saatnud mulle sõnumi Oaklandi tulekahju kohta. See kõik oli jõudnud juba BBC uudistesse teisele poole maakera. Minu esimene mõte oli loomulikult Chelsea. Oli palju segadust. Keegi täpselt ei teadnud, kes oli sellel üritusel. Mõned päevad hiljem saime ametliku teadaande. Peamine, mis mind häirib, on see teadmine, et ta oli selles hoones veel mitu päeva pärast tulekahju. Need ootamispäevad olid minu elu halvimad.”

„Pärast seda traagilist sündmust teadsin, et albumi peab lõpetama,” kinnitab Minerva. Peamine põhjus, miks album sai avaldatud alles nüüd, oli see, et Minerval oli keeruline failidele ligi saada. Ma ei avanud kunagi tema arvutit. Tema poiss-sõber edastas kõik failid mulle,” räägib ta. „Ei ole üllatus, aga Chelsea oli väga organiseeritud. Ta oli need failid kuupäevade järgi arhiveerinud. Võttis minuti, et need kõik läbi vaadata.”

„Pärast tulekahju jõudis mulle kohale, et ei, siit ei tule enam uut muusikat. Seega tahtsin kasutada kõike, mis meil oli,” lausub Minerva.

„Euroopas ei lähe ma peaaegu kunagi kuhugi muusikaüritusele kellegi keldrisse, garaaži või elutuppa. See oli midagi, mida kogesin siis, kui kolisin Ameerika Ühendriikidesse. Majapeod ja laohoone sõud on Minerva sõnul ameeriklastele kui apple-pie´d (õunapirukad – ingl k). Nad on parim osa siinsest underground-kultuurist,” ütleb Minerva.