Eesti juurtega tippviiuldaja Kolja Blacher: tähtsaim on viiuli kõla, mitte vanus (2)

Blacher musitseerib küll 290aastasel Stradivari viiulil, aga seekord on tal Tallinna kontserdiks kaasas hoopis Guarneri viiul. Tegemist on sama klassi meistripilliga, mil vanust vaid paarkümmend aastat vähem. „Guarneril on tumedam heli ning see on ka veidi jõulisem ja isikupärasem kui Stradivari viiul. Nad on emotsionaalselt veidi erinevad pillid,“ selgitab Blacher. Haruldane pill õnnestus tal oma käsutusse saada kaks aastat tagasi sponsori abiga.

„Mina ise ei oleks jaksanud seda osta,“ ütleb viiuldaja. Pilli hinda ei soovi ta siiski avaldada, aga teada on, et Guarneri viiul on läbi aegade kalleim pill maailmas ja selle hinnad ulatuvad miljonitesse eurodesse. Küsimusele, kas nii hinnaline pill vajab ka erihoolt, vastab Blacher, et vanade viiulitega peab õrnalt ümber käima nagu iga teise õrna asjaga.

Kuigi Antonio Stradivari ja Giuseppe Guarneri ning nende pereliikmete valmistatud viiulitele on omistatud suisa kultuslik tähendus, möönab Blacher, et määrav on ikkagi viiuli kvaliteet. „Muidugi on suurepärane, kui vana viiul on töökorras ja hea kõlaga, aga kui ei ole, eelistaksin pigem mängida uuema viiuliga. Kui ma peaaegu kolmkümmend aastat tagasi viiuldajateed alustasin, mängisingi algul n-ö tavalisel modernsel viiulil, mis oli kaks aastat vana, väga lihtne ja odav.“

Blacher on pärit muusikute perekonnast – tema isa oli helilooja Boris Blacher ja ema pianist Gerty Blacher-Herzog. Ta ütleb, et tema pere on kirev segu erinevatest rahvustest. Baltisakslasest isa kaudu ulatuvad viiuldaja juured ka Eestisse. „Ta veetis suure osa oma elust Venemaal ja Berliinis, aga enne sõda ka veidi aega Eestis,“ räägib Blacher.

Märkimisväärne on see, et Boris Blacheri esimene muusikaline teos kandis eestikeelset pealkirja – „Habemeajaja“.„See oli kammerooper, mis on kirjutatud kahele klaverile ja lauljatele. Mäletan lapsepõlvest oma ema seda klaveril mängimas. Isa kuulsaim teos oli aga variatsioonid Paganini teemal suurele orkestrile. Ta kirjutas palju oopereid ja oli 20. sajandi üks enim mängitud heliloojaid.“

Viiuldaja tõdeb lapsepõlve tagasi vaadates, et kuigi muusikutest vanemad püüdsid pere kõiki nelja last muusikaõpingutele suunata, oli tema ainus, kes oma elu muusikaga sidus. Teised katkestasid pilliõpingud juba paari aasta pärast.

Küsimusele, kas tal endal ei tekkinud kordagi tunnet viiul nurka visata, avaldab Blacher nutika õpetamismeetodi: „Tüdimust mul ei tekkinud, kuna viiuliõpetaja andis mulle alati maiustust, kui mul hästi läks.“

Ta märgib, et 20aastaselt teadis ta juba kindlalt, et temast saab viiuldaja. „Ma ei teadnud siis küll veel täpselt seda, kas hakkan mängima orkestris, kammeransamblis või kusagil mujal. Ainus, mida ma teadsin, oli see, et tahan oma elu siduda viiuliga.“

Blacher annab nüüd oma teadmisi ja oskusi enda õpilastele edasi ja on selle kaudu samuti veidike Eestiga seotud. Nimelt õpib tema käe all noor viiuldaja Robert Traksmann, kes samuti laupäevasel kontserdil Tallinna kammerorkestri koosseisus mängib.

Kontserdi avalooks on Samuel Barberi tuntud teos „Adagio“, mida on nimetatud üheks viiest kõige õnnelikuks tegevast muusikapalast maailmas. Viiuldaja enda jaoks seostuvad sellega aga hoopis raskemad tundmused. Just see lugu mängis lennujaamas ekraanidel taustaks päeval, mil leidis aset New Yorgi kaksiktornide tragöödia.

Maailma eri paigus ja ka varem kaks korda Eestis esinemas käinud Blacher ütleb, et tema arvates ei saa head publikut määratleda riigi ja rahvuse järgi. „Elamuse loome me kõik koos. See sõltub nii minust, muusikutest kui ka sellest, millise kontakti me sel õhtul publikuga saame.“