Maiken Schmidt: tundub absurdne, et keegi saab selle pärast pahandada, kui sünnib tütar (4)

Maiken rääkis saates, et kuigi ta tänavatel praegusel hetkel tihti ei liigu, kuna on suurema osa ajast lapsega kodus, on ta näinud enda suunas palju naeratavaid nägusid, kes on kuulnud, kui hea filmiga tegemist ja on soovinud palju õnne, kuigi pole veel ise jõudnud filmi vaatama.

Saates tuli juttu sellest, kuidas kunagi draamasari „Wikmanni poisid“ tõi orbiidile Mait Malmsteni kui uue ja paljulubava mees-draamanäitleja ning mängufilm „Nimed marmortahvlil“ tõi areenile Priit Võigemasti. Maiken lausus, et ta oli liiga väike, et Mait Malmstenit tol ajal enda iidoliks pidada. „Aga Priit Võigemast oli juba minu kooliajal iidol.“

Maiken rääkis, et ka tema sai Tammsaaret puudutada kohustusliku kirjandusena kooliajal. Südamelähedaseks on talle aga Karini ja Indreku lugu, mille on Elmo Nüganen lavastanud Tallinna Linnateatris. Näitlejanna tunnistas, et kooliajal oli „Tõde ja õigus" raske lugemine.  „Tõe ja õiguse“ 505 lehekülge on ehmatavad, nagu ka kaks ja pool tundi kestev film. „Aga samas nüüd ma mõtlen, et jube mõnus on lugeda raamatut, kui see meeldib sulle ja sa mõtled, et see ei lõppe. Ma arvan, et siis mind kõnetasid ühed asjad ja kui ma lugesin nüüd, siis mind kõnetasid teised asjad,“ rääkis näitlejanna.

Raadio 2 saatejuht tõi välja, et paljude noorte jaoks on tegemist ikkagi kirjatükiga, millest soovitakse mööda minna. Siinkohal loodab Schmidt headele kirjandusõpetajatele, kes aitaksid õpilast. „Ma loodan, et nüüd see film ka sillutab teed.“

Saates tuli juttu ka sellest et Tanel Toomi hinnatakse ka kui väga head näitlejate suunajat, kes oskab panna näitlejad tema jaoks suurepäraselt käituma. Siinkohal toodi välja Mari rolli mänginud Ester Kuntu ja Maikeni suurepärane filmikeemia. „Me teadsime teineteist, aga filmi ajal saime lähedasemaks. Nagu on räägitud, võttepaigale sõit kestis neli tundi ja kui sa sattusid siis kellegagi ühte autosse, siis oli neli tundi vestlust ja Estriga sai ikka pikad vestlused maha peetud. Ma tõesti tunnen, et meil on mingisugune ühine tunnetus. Meil sobis väga koos töötada, koos rääkida. Ja ka nüüd lävime üsna tihedalt.“

Maiken rääkis saates, et mõtles väga palju sellest, mis tunne võis olla sellel ajal elaval naisel, kellel oli kui kohustus sünnitada poeglapsi. „Me oleme nii kaugele arenenud tänapäeval, et see tundub absurd, et keegi saab selle pärast pahandada, kui sünnib tütar. Mis ma siis tegema pean? See ei ole ju naise „süü“. Tänapäeval see tundub isegi rumal kellestki arvata või mehel arvata, et „kuidas see siis nii läks, et sa ei suuda mulle poega anda?““ Maikeni jaoks on see absurdne.

„Inimesed ongi väga erinevad, aga Taneliga oli tõesti väga lihtne koos töötada. mugav ja turvaline,“ rääkis Maiken. Proovid režissööriga olid alanud sellest, et räägiti mitu tundi oma eludest. „Ta pani meid rääkima oma eludest ja saavutas meiega väga usaldusliku suhte ja võtetel tal oli kombeks alati enne võtet, kuigi siginat-saginat oli tohutult palju, leida vaikusehetk, kus ta kas sosistas kõrva või kuidagi tekitas rahu või andis mõtte, või ütles midagi nii sütitavat, et need tundekeeled läksid valla.“ Teinekord, kui kohe ei leidnud, pidime natuke maadlema. 

Teatavasti on Toom idealist. „Minul oli nii vähe võttepäevi, et mina tihtipeale mõtlesin, et pole siin midagi nii rasket. Aga paar asja ajas mind kogu aeg naerma.“ Näiteks tehti ühe väikese stseeni jaoks üheksa kaadrit. Selle peale ei saanud näitlejanna aru, kuidas on võimalik selles üheksa erinevat nurka leida. „Aga see oli tema stiil ja tänu sellele sai ta nii palju materjali. See oli hea mõte.“

Hetkel on Maiken emaduspuhkusel ja naudib tehtud töö vilju. „Päris mõnus seis on,“ tunnistas ta. 

Täispikka intervjuud saad järelkuulata siin: