Inimesed

Liisa Pakosta: mu tütrele läks presidendi kõne väga hinge! (49)

Andra Nõlvak, 25. veebruar 2019, 18:59
Eesti vabariigi 101. aastapäeva presidendi vastuvõtt. Võrdsete võimaluste volinik Liisa Pakosta ja tütar Helena Maria Reisner.Foto: Erlend Štaub
Liisa Pakosta võttis Eesti 101. aastapäeva pidustustele Estoniasse oma saatjana kaasa tütre Helena Maria Reisneri, keda laiem avalikkus teab filmist „Seltsimees laps“ Leelo kehastajana. „Sellel oli väga praktiline põhjus,“ sõnab Pakosta kergelt muiates. „Meie pere kõige väiksem, pesamuna, mängis kontserdiosa lavastuses „Jäljed“ ja see tähendas, et üks pere täiskasvanutest pidi aitama logistikat korraldada. Ja mees teatas kohe väga varmalt, et tema on valmis seda tegema,“ selgitas Pakosta, et mees loobus tähesärast vabatahtlikult. „Helena oli ka kohe nõus.“

Pakosta sõnul oli etendus tore ning ka presidendikõne kohta on tal ainult kiitvaid sõnu. „See oli nii lihtsalt räägitud, et see oli ka lapsele arusaadav. Need teemad, millest kõnes räägiti, olid samuti lapsele hingelähedased, eriti see küberkiusamise teema. Ja seegi puudutas teda väga, et president rääkis oma kõnes asjadest, mille kohta ta teab, et need on minu tööga seotud (Liisa Pakosta on soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse võimaluste volinik – toim),“ tõdes Pakosta, et presidendi kõne läks tütrele väga hinge.

„Kui sul on pikkust teistest poole võrra vähem, siis on natuke ebamugav, sest sa ei näe mitte midagi,“ selgitab ta, et see oligi võib-olla ainus asi, mis lapses erilist joovastust ei tekitanud, kuigi üritus polnud ka lastele mõeldud.

Samal teemal

Aastaid on Pakosta aga presidendi vastuvõtul silma jäänud sellega, et kannab uhkelt – küll mõningate muudatustega – ühte ja sama kleiti. „Noh, kui selga läheb, siis miks mitte kanda? Mulle meeldib taaskasutus väga ja ma rõhutaks sedagi, et Helenal oli seljas minu ema noorpõlveseelik.“

„Meil on kodus nüüd järjekord!“

Selle seeliku taga on aga oma lugu. See on tehtud õhukesest villasest riidest, õmblejaks oli Pakosta vanaisa õde Trusilla, keda kutsuti Sillaks ja kes elas Maiemäe talus. „Ta oli õppinud Pallase kunstikoolis, aga sõjakeeris lõi tema elu sassi. Seelikuid tehti tol ajal niimoodi, et riie traageldati kokku – kõik need pisikesed voldid –, siis võeti pliidi pealt sütega täidetud triikraud, pandi märg linane riie kanga peale ja hakati neid volte sisse pressima. Need voldid on tänase päevani püsinud,“ jutustab ta juba kolmandat põlve teeniva seeliku lugu. „Tädi Silla vaatab meid kusagilt pilvepiirilt, aga tema seelik tiirleb pidudel edasi! Vaba riik on meil ainult tänu neile, kes meid nüüd Toonelast kaevad,“ sõnas Pakosta.

Ka prossike, mis oli Helenal rinnas, on pärit ühelt Pakosta varasemalt kleidilt aastast 2012. Tegu on Zoja Järgi kleidiga. „Ja see pross, mis mul endal rinnas oli, on ehtekunstnik Maria Valdma tehtud. See tuli näituselt ja läheb nüüd edasi Riiga näitusele. See on tehtud põletatud tammepuust,“ räägib Pakosta ka oma prossi loo. „Kunstniku sõnul kujutab see sõnadeta armastust. Kui tema vanaema oli lahkunud ja perel tuli maha müüa ka vanaema maja, tekitas see temas sellise ängi, et ta tahtis selle prossi sisse panna. Selline ehte lugu puudutas mind väga!“

Kes võiks saada Pakosta saatjaks järgmise aasta vastuvõtul, ta veel ei tea. „Meil on kodus nüüd järjekord,“ tunnistab ta. Kas selline üritus on üldse laste jaoks, on Pakosta sõnul just lapse enda otsustada – kas ta tahab või ei taha osaleda. „Aga nagu me oleme näinud ka varasematel aastatel, on presidendi kantselei püüdnud seda pidu niimoodi korraldada, et sinna on oodatud kõik, vanusele vaatamata. Väga tore oli, et kui me saabusime, siis pakuti lapsele kohe mittealkohoolset jooki. Kõik sobis igatepidi kokku!“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee