Heiki Ernits: kui poeg on kaasas, siis on kellegagi rääkida
Sandrile, kes oli isale vabariigi aastapäevapeol kaaslaseks, meeldis kontsert väga. Ka Heiki Ernitsale endale. „Mulle kui filmitegelasele see just meeldiski, et kontserdi tegevustik rullus lahti kui film,” sõnab ta. „See oli nagu animafilmi süžee või filmistsenaarium, mis räägib sümbolitega ja suhteliselt arusaadavalt, mitte ei peida asja ära. Kõik inimesed said ikka sellest loost aru, mida kontserdil jutustati. Laval oli lihtne särin, mis siin Eestis kogu aeg on – väike võitlus kogu aeg omavahel nagu Oru Pearul ja Mäe Andresel.”
Ernits lisab, et tema lemmikuks oli väike valges kleidis tüdruk, kes püüdlikult viiuldas. „Ta oli algaja ega mänginud sugugi õigesti, aga see oli nii armas!” lausub ta. „Ning puänt, kui laval istutati rohelised taimed mulda, oli ootamatu! See oli ikka ilus dramaturgiline leid, mis pani punkti. Et teeme mis me teeme, kuid hetkel, mil vaja, oleme jälle üks ning ajame ühte asja. Nii nagu 1990. aatatel, kui kõik tahtsid vabaks saada ning ei olnud sellist rivaalitsemist nagu praegu.”
Ernitsa sõnul oli presidendi kõne kontserdiga väga sarnane. „Ei tea, kumb kumma pealt maha kirjutas,“ naeratab ta.
Kommentaarid (0)