Tiina Lokk kritiseerib „Tõde ja õigust“: film jääb seisma sellest hetkest, kui Krõõt sureb (133)

Loki sõnul pole „Tõe ja õiguse“ filmi näol tegu läbikukkumisega, kuid ta tuletab meelde, et tegu on Tanel Toomi, kes oli filmi režissöör ja stsenarist, debüütfilmiga. „Debüüdi jaoks on väga võimas ja väga suur tükk võetud. Võib-olla oleks pidanud väiksem tükk olema,“ ütleb Lokk.

Lokk tõdeb, et film on tänuväärne seetõttu, et tänapäeva kiire elutempoga maailmas pole, eriti noortel inimestel ja õpilastel, aega „Tõe ja õiguse“ suuri ja pakse raamatuid lugeda. Filmi kaudu saavad nad aga ikkagi aimust, millest „Tõde ja õigus“ räägib.

„Juhtusin peale mingitele promosaadetele, ja imestama pani, et tihtipeale ei küsija ega vastaja polnud „Tõde ja õigust“ lugenud. See näitab seda, kui kaugele me oleme hakanud minema klassikalisest kirjandusest ja kui raske seda on tegelikult üldse tänapäevainimeseni viia,“ nendib Lokk.

Rääkides filmist, ütleb Lokk, et talle tohutult meeldisid näitlejad, kes sinna olid mängima võetud. Ta kiidab Priit Loogi, kes kehastab Andrest, ning muidugi Priit Võigemasti, kes Pearuna üllatas Loki arvates enim. „See karakterikaar ja muutumine, mida ta tegi filmi algusest filmi lõpuni välja, oli vapustavalt hea. Sama puudutab ka naisrolle.“

Lokk aga ei olnud filmi puhul aga üldse rahul kunstniku, kostümeerija ja grimeerija tööga.

„Grimm ühelt poolt on vapustavalt hästi tehtud, kuna meil pole läbivat grimmi tehtud nii hästi, et kuidas filmis noormees vananeb jne. Teisalt oleme me ära unustanud, mis asi on järjepidevus ja see, et kuidas vananetakse, kahe päevaga ei vananeta. Ma ei tea, need habemed ja parukad, mis seal lõpus olid, ajasid mind täiesti hulluks,“ räägib ta.

Samamoodi häirisid Lokki kostüümid: tema sõnul taheti jätta riietuse puhul muljet, et seda on palju kantud, aga kahjuks ei olnud rõivaid siiski piisavalt vanutatud ning tulemus ei olnud hea. Probleeme oli Loki arvates ka keskkonnaga, kust teda häirisid tänapäevased ehitised.

„Kinos ja televisioonis jookseb palju ajastufilme, kus see kõik ei hakka nii hullult silma. Ma tundsin ära vabaõhumuuseumi, mis mind väga häiris. Kõik interjöörid, mis olid filmitud, olid nii steriilsed, kunstlikud. Mul oli vahepeal tunne nagu ma oleksin 50ndate teatritükki vaatamas. Võib-olla oli asi green-screen’is, kus eriefektid tehakse, mis tekitab selle, et taevas ei liigu lihtsalt, pilvi ei ole taevas, see taevas on surnud,“ kritiseerib ta. Loki arvates meenutas „Tõde ja õigus“ seetõttu 50ndate filme.

Lokk kiidab operaatoritööd, kuid nendib, et drooni oli veidikene ülekasutatud. Kahjuks ei olnud tema arvates head massi- ja kõrtsistseenid. „Eriti kui hakati laulma Jussikese laulu meeskoorina, siis ma mõtlesin, et kas see on iroonia või mis see on.“

Loki arvates on põhiprobleem aga selles, et film jäi mingil hetkel lihtsalt seisma ja seetõttu jõuavadki vaatajad sellistele detailidele tähelepanu pöörata.

„Film jääbki seisma sellest hetkest, kui Krõõt sureb. Siis see film muutub kohtuprotsesside jadaks, aga tegelikult see lugu ei ole ju seda. Pinget oleks rohkem üleval hoidnud, kui oleks tulnud see Andrese sisemine dilemma, mille pärast see romaan on ju kirjutatud. See tema võitlus iseendaga, ühiskondlike reeglite ehk kirjutatud reeglite, kirjutamata reeglite ja jumalaga. Et kus see tõde ja õigus siis on? Kus need piirid siis on, kui haprad need on? Sellest on see film tegelikult, mitte sellest, kuidas maad kaevati,“ põrutab ta.

Siit tulenebki järgmine probleem: Andrese karakter on Loki arvates tahaplaanile jäänud. „Pearu karakterikaar on minu jaoks kuskil 95% ära tehtud, Andrese omas on mul sellest väga puudu. See ei ole näitleja viga, tema mängis fantastiliselt hästi. Pigem see on režissööri enda võimes minna sügavuti filosoofiasse sisse, mis selles Tammsaare loos on, miks ta on tänapäevani jäänud kirjanikuks, keda tõlgitakse ja loetakse ka väljaspool Eestit,“ arvab ta.

Loki sõnul tuleneb filmi ebaprofessionaalsus aga veelgi sügavamast probleemist – sellest, et Eestis lihtsalt ei ole professionaale, keda filmi tegemisel vaja on: helioperaatoreid- ja kujundajaid, muusikaprodutsente, valgustajaid, filmikunstnikke ja kostümeerijaid. Loki sõnul on praegu veel neid vanu, kogemustega tegijaid, kuid kui need eest ära lähevad, ei teagi, mis toimuma hakkab.

„Näiteks kostüüm on üks osa karakterist, see on ajastumärk, selles on nii palju detaile, mida peab jälgima. Kui paned ühele inimesele kostüümi selga, käib sellega terve legend kaasas. Kuidas keskkonna ehitad, kui ajastutruult. Kui lähed sellest kaugemale, hakkad stiliseerima, siis kuidas ja mille nimel seda teed. „November“ tuli uhkelt sellest välja, kuidas mindi ajastusse ja samal ajal ei oldud ajastus, aga mitte midagi samas ei häirinud. Reeglid olid väga puhtalt paika pandud,“ räägib ta. „Resultaadis ei ole muud süüdistada, kui seda, et omal ajal ei antud Eesti filmile võimalust normaalselt areneda, siin on see rahapuudus.“

Loki sõnul oleks filmil potentsiaali olla edukas ka Eestist väljaspool, kuid ta kardab, et selle edu jääbki professionaalsusvigade taha. „Mina olen valmis päris palju andestama selles, mis puudutab professionaalsust. Lool oleks potentsiaal minna välja, aga see jääb just nende kleebitud habemekarvade, parukate ja teatraalsuse taha.“

„See film jääb tasapinnaliseks, väga pikk moment on ikkagi sees, kus film seisab, ei lähe edasi mitte kuidagi moodi. See jõuab oma emotsioonidega mingisse kulminatsiooni, aga siis oleks pidanud seda edasi ehitama, et lõpp mõjuks võimsalt, aga tegelikult see lõpp mõjubki üksiku pisarana sinna piiblileheküljele,“ lõpetab ta.

Kuula kogu intervjuud siit: