KANNAPÖÖRE TÖÖELUS: kas vaid julgetele?

Töötukassa karjäärinõustaja Lemme-Getter Bogatkin on kannapöörde tööelus ise läbi teinud, kui siirdus meediavaldkonnast tööle karjäärinõustajaks. Tegelikult oleks ta meelsasti jätkanud küll meedias, kuid ta ei leidnud piisava koormusega tööpakkumisi. Bogatkin püüdis haaret laiendada ning pakkus end tööle ka reklaamiagentuuridesse, kuid sealgi ei sujunud töö nii hästi, kui oleks võinud. Bogatkini sõnul oli ta ühel hetkel fakti ees, et tuleb mõelda plaan C ja D peale.

„Olin töötuna arvel ja küsisin, et äkki oleks töötukassal mulle avalikus sektoris midagi pakkuda. Sattus selline saatuslik moment, et samal ajal otsitigi uut töötajat. Juba nädal hiljem olingi ametis,“ meenutab Bogatkin, kuidas temast karjäärinõustaja sai. Hiljuti omandas ta ka karjäärinõustaja kutse.

Ära karda end pakkuda

„Ma ütlen ka oma klientidele, et kollitage ise tööandjaid. Kõik tööpakkumised ei ole alati kodulehel väljas. Helistage ja soovitage ennast. Ka tutvused tulevad kasuks,“ jagab Bogatkin näpunäiteid, kuidas sobivat töökohta leida. Lisaks utsitab ta inimesi mõtlema eelkõige sellele, mida nad ise teha tahavad ning mida kõike nad oskavad. Alati ei maksa mõelda, mis tööturul sulle varuks on, vahel võib mõelda ka vastupidi.

„Pane enda jaoks olulised asjad tähtsuse järjekorda. Siis mine tööturule ja löö jalaga uks lahti. Paku ennast ise ja vaata, mis saab,“ julgustab Bogatkin. 

Karjäärinõustaja märgib, et tänapäeval ei pruugi kord omandatud haridus pensionipõlveni samas valdkonnas tööd kindlustada. „Ühel hetkel tekibki küsimus, kas minna kooli, õppida ümber või vahetada eriala. Ja siis tasubki karjäärinõustaja juurde tulla,“ ütleb Bogatkin. Need, kes tahavad proovida uut ametit, peavad olema valmis ka juurde õppima. 

Millal karjäärimuutust kaalutakse

Sageli nõuab tööelu põhjalikku ümberkorraldamist mõni suurem elumuutus. Mõnigi kord tuleb tööd vahetada kolimise või tervise tõttu. Kui veab, teeb mõni teine tööandja parema pakkumise. Vahel otsustatakse uut ametit proovida pärast sügavat eneseanalüüsi. 

Bogatkin teab, et ametit vahetades kardetakse eelkõige kohanemisega kaasnevat stressi. Lisaks peljatakse, milliseks kujunevad suhted uute töökaaslastega. Kui eelmises töökohas olid väga head kolleegid, tekib tunne, nagu oleks koos töökoha vahetusega kadunud ka kogu tutvusringkond.

Tammiste Personalibüroo looja ja värbamispartner Sirje Tammiste tõdeb, et tänapäeval ei taha inimesed töötada vaid selle nimel, et leib oleks laual. Paljude jaoks on töö eneseteostuse võimalus, kolleegide hulgast leitakse häid sõpru ja kogetakse ühtset meeskonnavaimu. 

„Kui inimene tunneb, et ta on selle ettevõtte või töö ori ja peab sundima end tööle minema, siis on küll vaja tööturul ringi vaadata,“ kinnitab ta. Seejuures ei pea alati veel eriala vahetama, vahel piisab, kui samas valdkonnas uut ametit proovida. „Meenub üks elukogenud elektrik, kes õppis kvaliteedijuhtimist ja temast sai elektriettevõtte väga hinnatud kvaliteedijuht. Uusi oskusi omandades toetus ta sellele, mis oli juba selge,“ märgib Tammiste. „Me õpime läbi elu, uut eriala võib omandada ka 40–50aastaselt. Siis juba tead, mida tahad ja õpid ametit ka hoopis teise pühendumisega kui 18aastasena,“ tõdeb ta, et õppida võib ka küpsemas eas.

Uues ametis tuleb end uuesti tõestada

Tammiste tuletab meelde, et kui oled ühes valdkonnas hinnatud spetsialist, siis valdkonda vahetades pead arvestama, et oled taas värske tööturule siseneja ehk pead tõenäoliselt alustama madalamalt positsioonilt ja saad ka vähem palka.

„Sa pead olema valmis taas nullist alustama, pingutama ja end tõestama. See toob vahel kaasa küllalt suure pinge ja hirmu ebaõnnestumise ees. Kui varem oli kõik liiga kindel ja selge, siis muutes valdkonda võtad riski ebaõnnestuda,“ ütleb Tammiste. Selline risk on ka siis, kui lähed uude firmasse – vahel juhtub, et ühe ettevõtte üliedukas juht kukub teises täiesti läbi. „Seepärast tuleb kohtumisel tulevase tööandjaga tunnetada selle organisatsiooni kultuuri. Et mõista, kas vereringe sobib,“ rõhutab Tammiste. 

Miks inimesed ametit vahetavad?

1.Kui tekib tüdimus. Kui ollakse ühes valdkonnas pikalt töötanud, ei nähta seal enam midagi põnevat. Tundub, et kõik on juba nähtud, uue avastamist on vähe. Seda juhtub sageli just siis, kui inimene on pikalt samal positsioonil püsinud või kui tema tööülesanded on väga kaua samad olnud. Siis tekib sisemine rahutus ja hakatakse mõtlema – kas ma ikka soovin seda tööd pensionini teha? Ehk on elul mulle midagi huvitavamat pakkuda?

2. Kui tekib kahtlus või saabub selge arusaam, et ma teen vale tööd. Ametid on erinevad: ühes on rohkem rutiinseid ülesandeid, teises muutub keskkond pidevalt ja see nõuab järjest uute olukordadega kohanemist. Kui mõnes ametis tuleb pidevalt suhelda, siis teises see võimalus täiesti puudub. Kuna elu jooksul inimese soovid ja ootused tööle muutuvad, muutub ka see, mida ta töölt ootab. 

3. Kui inimene tunneb, et ta ei tule tööga toime. Inimene on võib-olla hetkeemotsiooni ajel konkureerinud töökohale, mõtlemata, kas tal on selleks võimeid või sobivaid isikuomadusi. Tavaliselt selline töö väsitab, sest sundides end kohanema loomuvastaste ülesannetega, kulub palju energiat. Alati laabuvad paremini need kohustused, mis inimese loomusele sobivad. 

4. Kui tekib soov kogeda täiesti midagi uut. Jälgides kõrvalt eri ameteid või kuuldes tuttavatelt nende tööst, võib tärgata tahtmine ka ise midagi taolist kogeda.

Allikas: Sirje Tammiste  

Finantssektorist siidritalu peremeheks. "Elu on lühike, palgatööle saab alati tagasi minna."

Olles töötanud 15 aastat finantssektoris investeeringute valdkonnas, tundis Alvar Roosimaa (44) ühel hetkel, et nüüd tuleks midagi uut proovida. „Väikeõlletootmine oli 2013. aastal juba natuke jalad alla saanud ning maailmas ringi vaadates paistis, et kvaliteetse siidri trend on järgmine, mis Ameerikast läheneb. Olen Inglismaal õppinud ja teadsin juba veidi päris siidrist ja siidrikultuurist. Kuna olemas olid nii talu kui ka iga-aastane veiniteo kogemus, sündiski Jaanihanso Siidrivabrik. Ka maaelu köitis järjest enam. Seevastu ummikud, töötamine paljude inimestega koos ja koosolekud üldse mitte,“ kirjeldab Roosimaa, miks ta finantsistist siidrimeistriks hakkas. 

Ametivahetust pole ta kunagi kahetsenud. „Elu on lühike. Palgatööle saab alati tagasi minna, Eestis ei ole tööpuudust ja alati saab valitsema heade töötajate põud. Kui ei proovi, ei saa kunagi teada,“ julgustab Roosimaa neid, kes seni pole veel söandanud oma unistusi järgida.