„Tõde ja õigus“ – tõenäoliselt parim Eesti film! (42)

Üks kolleeg nimetab „Tõde ja õigust“ viiesaja leheküljeliseks soo kuivendamise õpetuseks. Irvhambad võivad samamoodi öelda ka filmiversiooni kohta, kuid see teeks Tanel Toomi täispikale filmidebüüdile liiga. Ebaeestlaslikult heas tempos kulgev film ei eksi rajalt peaaegu kunagi. Jah, Priit Võigemasti Oru Pearu näppab Priit Loogi Andrese käest pea iga stseeni. Jah, tõsi, Võigemast on vist uus Mait Malmsten, kes mängib pea igas filmis. Jah, tõsi, me ei pääse viimasel ajal kohustuslikuks saanud droonikaadritesse püütud Eesti loodusest, aga filmil on piisavalt headust, et tõrjuda mõni teine film kohustuslikust 24. veebruari telekavast.

Mida selle filmi sisust ikka rääkida? (Pea) kõik on ju Tammsaare teost lugenud. Esimene osa ongi aluseks ja sellega film ka lõppeb – Andrese eht eestlasliku töörügamisega ja mõttega, et küll need noored on ikka hukas tõdemusega. Üsna mõttetuna näiv vägikaikavedu on selleks ajaks Andrese keeranud pea terve enda perekonnaga tülli. Pidevalt purjus Pearu on tema kõrval stabiilsem ja rahulolevam.

Täiesti suurepärane on filmi grimm ja Pärt Uusbergi muusika. Osatäitjatest mängivad kõik enda rolli välja ja alati riskantsed lapsnäitlejad olid ka väga tublid. Ehk nüüd on see hetk käes, kus võiks minna ja Eesti filmi kinos vaadata. „Klassikokkutulek 3“ on ju nagunii juba kõigil nähtud.