VANA BASKINI TEATRI LÕPP | Näitleja Raivo Rüütel: ju siis arvatakse, et seda teatrit pole vabariigis enam vaja (24)

Rüütel lööb praeguses Vana Baskini teatri repertuaaris kaasa ühes etenduses, koomilises melodraamas “On alles perekond!”. Rüütli sõnul on teatri näitlejatel juba pikaajaline kogemus koos töötamises ja teatri tegemises ning koos oli tore ühist asja ajada. 

Teatrikolleegidega Rüütel veel tänasest uudisest rääkinud ei ole. Ta sai vaid kirja teatri juhilt Aarne Valmiselt. “Aarne on saatnud meile kirja, et tal on ka kahju, et see asi peab niimoodi lõppema,” sõnab ta.

“Kahju muidugi! Üks teater langeb ära…Aga me kõik inimesed oleme nii mitmelt poolt erinevate töödega seotud ja Vana Baskini teater oli ainult üks osa,” lohutab ta. Rüütel ei karda seda, et Baskini teatri sulgemise pärast tema karjäär näitlejana nüüd paugupealt otsa lõppeb. “Ma ikka loodan, jah, et saan veel midagi teha. Pensionini on üks aasta aega, selle aja jooksul saab midagi teha!” naerab ta. 

Küsides Rüütlit, mida ta arvab kultuuriministeeriumi otsusest Vana Baskini teatrile sel aastal toetust mitte anda, kuigi 14 aastat järjest seda on antud, vastab ta, et kui otsus on pädevalt põhjendatud, tuleb sellega leppida.

“Ma ei tea, millest see otsus tuleneb. Indrek Saar (kultuuriminister - toim.) vast seletab selle lahti, ma arvan, et küllap ta peaks selle kohta sõna võtma. Nii lihtsalt need asjad ei käi. Kui see otsus on põhjendatud, siis on nii, mis siis ikka. Loodame, et kuuleme seda, millega ta seda põhjendab.”

Vana Baskini teater on suureks lemmikuks väljaspool suurlinnu elavatele inimestele. On ju teatri motogi “Teater ratastel”. Heites pilgu teatri mängukavale, vaatavad sealt enamuses vastu väiksemad asulad ja linnad: Kehra, Haljala, Tamsalu, Puhja, Aruküla, Mustvee jne. Mis saab nüüd nendest teatrikülastajatest? Kas nemad peavad teatrielamuse saamiseks suurlinnadesse sõitma hakkama?

“Need kohad, kus me oleme käinud, ma usun, et väga palju inimesi sealt kuskile Tallinnasse ei taha sõita,” arvab Rüütel. “Neile justnimelt meeldib käia omas kultuurimajas. Meil on muidugi veel Komöödiateater ka, kes käib väiksemates kohtades, ju siis see täidab selle lünga ära,” on ta lootusrikas. “Aga muidugi tore oli, inimestel oli alati väga hea meel, et meie tulime nende juurde, mitte nemad ei pidanud meie juurde tulema.”