Juhan PaadamFoto: Stanislav Moshkov
Üritused
17. veebruar 2019, 00:27

Juhan Paadam: „Viimasel hetkel rahvusvahelise žürii kaasamine pole päris õige.“ (18)

„Üllatust ju ei tulnud, läks nii, nagu arvata võis,“ muheleb Eurovisioni-ekspert Juhan Paadam pärast Victor Crone'i võidukat etteastet „Eesti laulu“ finaalis.

Tõepoolest, juba pärast poolfinaale ennustas ta, et võidu pärast hakkavad heitlema kolm meest: Stefan, Uku Suviste ning Victor Crone. Mehise seltskonna kõrvale paigutas Paadam kohemaid ka Sissi: „Ta on andekas tüdruk ja äge, mulle väga meeldis!“. Niimoodi läkski. Mehed ees, särtsakas Sissi nende järel. „Kolme esimesega on alati nii, et panen nad mingisse ritta küll ja sel aastal tundus, et kõik on iseenesest selge. Kui sa aga neid laval vaatad, siis elav esitus mängib oma rolli. Rootsi poiss on šarmantne laulja, kes on võimeline lugu esitama väga artistlikult. Iseküsimus, kuidas ta Eurovisioni laval otsevokaaliga maha saab. Aga see küsimus on suurel Eurovisionil alati.“

Kui võiduka kolmiku asjus polnud Paadamil juba enne finaali algust mingeid kahtlusi ning lõpptulemus ei toonud üllatusvirvendustki, siis „Eesti laulu“ korraldajad suutsid eksperti ometi kergelt rabada. Justkui deus ex machina tuli teade, et võistluslugusid hindab finaalis rahvusvaheline žürii. „Sel aastal juhtus see lugu, et žürii ja rahvas olid teatud küsimustes eri meelt,“ lausub Paadam. „Ühtpidi on see huvitav, aga teistpidi on probleem selles, et rahvusvaheline žürii selgus meile ja ilmselt ka esinejatele alles viimase paari päeva sees. Endise produtsendina arvan ma, et viimasel hetkel rahvusvahelise žürii kaasamine pole päris õige.“

Paadam lisab, et heliloojad-artistid teevad oma loomingulisi otsuseid arvestades rahvast ja kohalikku žüriid. Ilmub pildile välisžürii, on mängureeglidki kohe muutunud. „Ma ei ütle, et välisžürii on halb,“ muigab Paadam. „Mina olen „Eurolaulu“ ajal rahvusvahelist žüriid palju kasutanud ja see on väga hea. Aga ma arvan ka, et helilooja või lauljana peaksin ma teadma, kas minu tööd hindab kohalik või välismaine žürii. Need asjad peavad konkursi tingimustes olema üheselt selged algusest peale! Poolel teel hobuste vahetamine ei ole päris vahva!“

Tõik, et rahvusvahelises žüriis oli koguni neli ameeriklast, paneb Paadami siiralt imestama. „Mina ei sea kahtluse alla nende professionaalsust, aga ma lihtsalt mõtlen, et kõik neli on pärit ühelt kontinendilt,“ arutleb ta, et ameeriklaste ülekaal muudab hindajate pildi pisut vildakaks. „Võimalik, et see on väga hea, aga arvan, et mida laiem põhi on välisžüriil, seda parem. Eks välisžürii voorus olegi selles, et neile ei ütle midagi meie muusikamaastik, heliloojad ega artistid - nad lihtsalt kuulavad ja otsustavad. Sellepärast oligi žürii hinnangutes väga huvitavaid liikumisi, mille peale meie oma maitsega ei tule.“ 

Kui aga pärast poolfinaale lootis Paadam, et finaal nii pikk ja piinarikas ei tule, siis see lootus läks täide. „Tänane saade oli teisest puust,“ kiidab ta. „Finaalisaade oli juba natuke rohkem saate moodi, kuid jään enda juurde ühes asjas: saade venis ja oli palju kordusi. Laule on kaksteist ja iga laulu kuulutatakse kolm korda välja?! Sel ajal ju saade seisab!“ Pakkumise peale, et ehk pidasid saatetegijad silmas eestlaste aeglast reaktsiooni ning pikatoimelisust, mistap tulebki kõik asjad selguse huvides mitu korda üle öelda, puhkeb Paadam naerma: „Siis peaks ju keskmise soomlasega ka arvestama ja veel pool tundi otsa panema! Nali naljaks, aga kes mulle finaalsaates tegi tõelist rõõmu, oli Karl-Erik Taukar. Saatejuhina on ta meelelahutuse esinumber, tõsiselt andekas ja toreda sõna ning eesti keelega saatejuht. Tema partneril Piret Krummil tuleb veel tõsiselt harjutada - nagu ütlesin ka pärast poolfinaale, et ega see punnitamine kuigi kaugele vii!“