Pärnu Endla teatri näitleja Priit Loog.Foto: Tiina Kõrtsini
Jaanus Kulli 16. veebruar 2019 00:01
Pärast teist kursust Viljandi kultuuriakadeemias võttis Priit Loog pähe, et see kool ja näitleja elukutse pole üleüldse tema jaoks. Selget seletust, millest selline mõte sündis, ei oska Priit praegugi anda. Küllap mängis oma osa see, et Priitu kasvatas ema üksinda ja poiss käis maast madalast koolivaheaegadel tööl. Omateenitud rahal oli suur väärtus. Õnneks oskas kursuse juhendaja Kalju Komissarov Priidul mõistuse paika panna ning nüüd ei suuda ta Komat selle eest ära kiita.

Pärast teist kursust Viljandi kultuuriakadeemias võttis Priit Loog pähe, et see kool ja näitleja elukutse pole üleüldse tema jaoks. Selget seletust, millest selline mõte sündis, ei oska Priit praegugi anda. Küllap mängis oma osa see, et Priitu kasvatas ema üksinda ja poiss käis maast madalast koolivaheaegadel tööl. Omateenitud rahal oli suur väärtus. Õnneks oskas kursuse juhendaja Kalju Komissarov Priidul mõistuse paika panna ning nüüd ei suuda ta Komat selle eest ära kiita.

2007. aastast on Priit näitleja Endlas, 2018. aastal pälvis ta Ants Lauteri nimelise auhinna. Veel aasta varem algasid suurfilmi „Tõe ja õigus“ võtted ning Priidust sai Vargamäe Andres. See on roll, mida näitlejale pakutakse vaid üks kord elus. Vähemalt kinolinal.      

 

Oled lõpetanud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia VI teatrilennu. Eelistasid kultuuriakadeemiat Panso koolile sellepäras, et oled selles linnas sündinud?

Mitte ainult sündinud, vaid ma ka elasin seal 24 aastat. Käisin esiti Viljandi Valuoja põhikoolis, sealt liikusin edasi Viljandi maagümnaasiumisse, pidasin aasta pausi ning alles seejärel astusin Viljandi kultuuriakadeemiasse.

Just samal aastal, kui ma lõpetasin keskkooli, oli vastuvõtt lavakasse ja Viljandisse polnud. Et aga Tallinna lavakoolis olid eelkatsed, kus ma ei käinud, siis kahtlesin, kas saan ikka sinna sisse. Samas ei olnud ma kindel, et pean ainult seda liini hoidma, ja vaatasin seetõttu hoopis laiemalt ringi, erinevaid erialasid. Aga kuna lõpueksami tulemused olid mul kehvapoolsed, sain aru, et igale poole pole mul mõtet oma tunnistusega lehvitama minna. 

Lisaks veel see, et olen kasvanud üles emaga ja oli selge, et ma ei saa endale lubada minna õppima kuskile teise linna. Nii otsustasingi, et jätan aasta vahele ja teen vahepeal ära võõrkeele eksami, mida ma kooli lõpetamisel ei teinudki. Aga nagu ikka siin elus, läks kõik teisiti. Kirjandi tegin aasta pärast küll uuesti, aga võõrkeelt mitte.

Edasi lugemiseks: