Kui 2013. aastal oli Billboardi edetabeli Hot 100 keskmise laulu pikkus 3 minutit 50 sekundit, siis 2018. aastaks oli see langenud 3 minutile ja 30 sekundile. Mullustest hittidest oli 6% vaid 2 minuti 30 sekundi pikkused või veelgi lühemad. Viis aastat varem oli selliseid edetabelilaule olnud üksainus protsent.
Osalt saab seda seletada striiminguga, seletab qz.com. Mida rohkem voogedastuskordi, seda rohkem raha sisse tuleb, nii et artistid peavad võimalikult palju lugusid publiku ette paiskama. Näiteks on Kanada superstaari Drake'i räpipalad jäänud lühemaks, kuid see-eest on neid albumil rohkem. Kanye Westi lood on samuti märgatavalt lühemaks jäänud. Tema 2010. aasta albumil „My Beautiful Dark Twisted Fantasy” oli vaid kaks alla kolme minuti pikkust pala, kuid 2016. aasta albumil „The Life of Pablo” oli neid juba kaheksa.
Lühike = lööv?
Iseäranis silmatorkav on see suundumus räppmuusikas, kuid lühemaks on jäänud ka näiteks kantrilaulud. Qz.comi teatel algas see suundumus siiski juba enne Spotify populariseerumist. Ehk on lühikesed laulud lihtsalt digitaalajastu kultuurile omased - inimeste tähelepanu on põgusamaks muutunud. Igavuse vastu aitab omakorda mitmekesisus: kui järgmist pala ei tule kaua oodata, on tõenäoline, et inimene kuulab kogu plaadi läbi. Lisaks on konkurents karm ja tarbija tähelepanu köitmiseks tasub lagedale tulla kompaktse ja nakkava lauluga.
Veebikülg märgib, et iseäranis pikkade laulude trendi alusepanejate esiritta kuulub The Beatles. Nende „Hey Jude” oli 7 minuti 11 sekundi pikkune - tavapärane singliplaat oli mõeldud mahutama enam kui kaks minutit lühemaid laule. Biitlite legendaarne produtsent George Martin oli „Hey Jude'i” pikkusele kategooriliselt vastu ning väitis, et raadiodiskorid ei hakka seda mängima. Küll nad mängivad, kui tegu on meiega, vastanud John Lennon. Selleks, et laul singlile pressida, tuli heliinseneridel plaadisoonte suurust varieerida.
Kommentaarid