Mees takerdus kalavõrkudesse 60 meetri sügavusel ja avastas ühel hetkel, et tal pole enam õhku, mida hingata.
"Tegin kaks hingetõmmet ja avastasin, et nüüd olengi siin ilma õhuta," meenutas Kütt.
Kütt kasutab kinnist hingamissüsteemi, mis tähendab, et tal on seljal kaks ballooni: ühes ringleb hingamissegu ja teises hapnik, mida arvuti hingamissegule lisab. On mitu võimalust, mis valesti läks, aga tõenäoliselt sai saatuslikuks see, et võrgus rabelemise käigus avanes üks oluline klapp. Rait on ise instruktor, aga hetkel on ka temal ideed otsas.
"Siis tuli mõte, et siin on päris huvitav surra. Selline poolliivane põhi oli, valgus oli ümberringi, mul oli neli suurt lampi seal. Mõtlesin, et ega see vrakk nii hull ka ei ole, et selle kõrval ei ole ka päris patt surra," kirjeldas Kütt.
Ennast võrkudest vabaks rabelenud Kütt oli sunnitud pinnale tõusma ohtlikult kiiresti: 23. novembril juhtunud õnnetuse tagajärjel jäi 46aastane kolme lapse isa alakehast halvatuks.
Kütt toimetati pärast õnnetust kiirabiga PERHi, kus oli õnneliku juhusena valves anestesioloog ja Eesti ainus allveearst Allan Ollema. Ollema on ka mereväe teenistuses ja tema hoole all on Eesti ainus barokamber, mis asub mereväe baasis. Lähimad alternatiivsed barokambrid asuvad tundide kaugusel Soomes ja Lätis. Kütt saadeti otsekohe barokambrisse seansile, mis päästis ta hullemast. Tema kiire taastumine üllatas isegi arste - mees suutis juba kuu pärast õnnetust jalgu liigutada.
Probleem on aga selles, et mereväel ei ole ette nähtud pakkuda raviteenust väljaspoole kaitseväge. See tähendab, et kui seal tuttavat või sõpra ees ei ole, ei peaks tsiviilsukeldujad sinna ravile pääsema. Ollema pani seega Kütti päästes oma pagunid kaalule, sest kui midagi oleks valesti läinud, oleks see tema vastutusel olnud.
"Seda on juba korduvalt tehtud, nii et ma olen seda lausa tõestanud, et ma olen valmis seda tegema. See on juba arsti kutse-eetika küsimus," kinnitas Ollema, et on valmis tsiviilisikuid ravima. "Mul on olemas tööriist, mis võimaldab neile anda abi, mis võibolla päästab nende elu või päästab neid invaliidsusest. Loomulikult olen ma valmis seda ravi tegema."
Sukeldumisõnnetuste tagajärjel satub tsiviliste barokambrisse umbes kaks korda aastas. See, et Eesti tahab arendada allveeturismi, muudab barokambri kättesaadavuse probleemi veel akuutsemaks.
Sotsiaalministeerium ütles "Pealtnägijale", et nende jaoks pole probleemi, kui kaitseväe barokambrit kasutatakse tsiviilisikute raviks, ja kui probleeme on, siis pigem kaitseväe enda poolt.
Kommentaarid