Uppumisel õnnetunnet polnud.Jõin end vett täis.Vett kopsu hingata oli jube raske ja aeglane.Vett välja hingata oli palju kergem.Viidikas väis silmi uurimas ja veetaimed õõtsusid vaikselt-kuni saabus rahu.Kui kaldale tõmmati,küll siis oli paha,igast august ja pilust purskas vett välja.Pea oli uimane.
Saadet jälginuna tekkis kaks küsimust :
1) Hr. Kütt väitis , et profisukeldujad ei sukeldu kunagi üksinda , aga ometi tegi ta ise seda.
2) kui on olemas hingamissegu , mis välistab kseoontõve , siis miks oli tal teine segu ?
Vägisi jääb mulje , et mees arvas - minuga ei juhtu midagi- , aga läks teisiti .
Mis on sukeldujatele suht kindlalt tappev. Paanika on selle asja nimi. Oleks mees rahulikuks jäänud, poleks rabelenud, poleks ei pussnuga kadunud, ei klapid avanenud. Vee all on väga erinev keskkond maapinnal olevast. Kõik tingimused on sootuks teised. Profisukeldujana oleks mees pidanud teada, mida tähendab veel all paanika...
uppumissurm õnneline, tean millest räägin sest olen uppunud...66.aastal peale pääsemist põgenesid tüdrukud kojuukse taha peitu-uppunu tuleb!Kolmandal nädalal võeti omaks alles, muidu käi kui zombi läbi küla...pildid jooksevad aegluubis ja rahulik õnnetunne valdab aga siis vajusid jalad mutta- ei taha.
KOMMENTAARID (9)