Lavastaja Vahur Keller: „Mõtlesin, et kui ma nüüd päris oma teatrit ei tee, kahetsen elu lõpuni ja joon ennast võib-olla põhja!“

„Muidugi ma sain haiget, olin depressioonis ja põdesin päris mitu kuud,” tunnistab lavastaja Vahur Keller, kelle NUKU teatri uus kunstiline juht Mirko Rajas mullu Laia tänava teatrimajast lahkuma sundis. Nende kahe vaated teatrile ei klappinud. Vahuril tuli kõik maha jätta, kaasa arvatud visuaalteatri festival Tallinn Treff, mida oli hoole ja armastusega üles ehitanud. „Ühel hetkel aga mõtlesin, et misasja siin ikka põdeda on?” muigab Vahur nüüd, mil on kukesammu kaugusel Kellerteatri avamisest.

Toona, kui haavade lakkumine ja põdemine olid täies hoos, luges Vahur kriminaalromaane ja tegi lavastusi mujal. Nii krimkad kui teater teevad haigetsaanule tavaliselt head. Ning üllatus-üllatus, otsustas minna ettevõtluskooli. „Käisin sügisel Mainoris intensiivkursusel ja see oli ülikihvt,” särab Vahur. „See oli elumuutev otsus: hoopis teistmoodi mõtlemine ja teistmoodi lähenemine! Avastasin enda jaoks raamatupidamise ja finantsjuhtimise! See oli lihtsalt suurepärane – ma armusin raamatupidamisse! See, mismoodi jooksevad kontod kokku bilansiks, on poeetiline!”

Hoop, mille Vahur nukutetrist sai, avas talle kummalisel kombel hoopis uue maailma. Kui kasutada kliśeed, siis ühe ukse sulgumise järel avanes teine. „Võib kasutada ka teist kliśeed: mis ei tapa, teeb tugevamaks,” naerab laginal mees, kes võttis pähe ise teater teha. „Läksin ettevõtluskooli teatud mõttega, sest kõik räägivad, et teatri tegemine on raske ega ei tasu end ära. Muidugi on raske, sest teatri tegemine vajab meeletut pühendumist. Aga sain ettevõtluskoolist enesekindluse, et teatri tegemine on võimalik. Läbi nende arvutuste, mida tegin. Kümneid kordi arvutasin ümber ja sain aru, et teatri tegemine on võimalik! See on tehtav!”