SÜGISPOEEDID: „Meie jaoks on tuntuse juures kõige olulisem see, et meie muusikat kuuldakse ja et see puudutab inimesi,“ deklareerib Poets of the Falli solist Marko Saaresto (paremalt kolmas). Ta lubab, et kolmapäevasel Tallinna kontserdil lendab energia läbi lae.Foto: Promo
Saund
13. veebruar 2019, 12:54

Soome rokkbändi Poets of the Fall solist: filmisime oma muusikavideo Kolga mõisas, toas oli -26 kraadi (1)

Soome melanhoolse roki üheks imelapseks nimetatud Poets of the Fall alustas bändiproove autotöökojas, mille kõrvalruumis pesitsesid mürgimaod, ja salvestas plaatinaplaadiks tõusnud debüütalbumi klahvpillimängija elutoas. „Ei ole just halb jõuda sellest, et sul pole isegi toidu jaoks raha, selleni, et oled albumiedetabelis esikohal,“ meenutab nüüdseks üle 15 aasta tegutsenud ansambli laulja Marko Saaresto.

Varem kaks korda Eestis esinenud Poets of the Falli on Maarjamaa publikul taas võimalus näha Rock Cafés 20. veebruaril. Eestist on Saarestol üksnes head mälestused. Muide, selgub, et rokipunt on siin filminud isegi ühe oma muusikavideo.

Kuidas Poets of the Fall sündis?

Mina ja meie kitarrist Olli Tukiainen otsustasime 2003. aastal teha bändi, et oma muusikaideedele väljund leida. Klahvpillimängija Markus Kaarlonen ehk Captain liitus meiega pisut hiljem, kui palusime tal sama aasta suvel produtseerida meie esimese singli „Late Goodbye“.

Miks te end sügise poeetideks nimetate? Kuidas te selle nime leidsite?

Panime kirja sadu nimesid, et leida see üks, mis kirjeldaks meie muusikat. Nime leidmine võttis aega, aga kui selleni lõpuks jõudsime, teadsime kohe, et oleme õige otsa komistanud.

Millised olid teie algusaastad? Kus te esinesite ja harjutasite?

Algusaastad olid väga põnevad ja tempokad. Harjutasime meie toonase basskitarristi sõbra garaažis, õigemini autoparandustöökojas. On leebelt öeldud, et see oli ülimalt kummaline koht. Bändiruumi kõrval olid terraariumid mürgiste madudega. Me hiilisime sinna ruumi, hirmuärevus hinges, ja käisime neid piilumas.

Olen lugenud, et kui alustasite, müüsid sa maha kõik, mis sul oli ja kolisid oma vanemate juurde.

Tõesti, müüsin maha kogu oma vara, auto ja muu, ning kolisin oma vanemate keldrisse, et saaksin lubada endale esimese albumi tegemist. Siiski sai meil raha otsa veel enne, kui esimese albumi välja andsime. Meie „kontor“ oli Olli vanas autos ja stuudio panime püsti Captaini elutuppa.

Kirjutasite oma esimese singli „Late Goodbye“ arvutimängu „Max Payne 2“ tarbeks. Kuidas te sellise võimaluse saite?

Videomänge tootva firma Remedy peadisainer Sam Lake on minu lähedane sõber ja ütlesin talle ühel hetkel, et võiksin kirjutada laulu mõne nende mängu jaoks. Muidugi ma ei arvanud, et see tegelikkuseks saab. Umbes kolm nädalat pärast seda, kui olin talle oma ideest rääkinud, helistas ta mulle ja ütles, et kirjutaksin laulu mängule „Max Payne 2“.

 

Pärast seda sai alguse teie tähelend. Kas see, et lugu, ja ka teie ise, nii populaarseks saite, tuli teile üllatusena?

Absoluutselt, see oli täielik üllatus. See lõi meid pahviks. Muidugi olid meil suured ootused, kui tegime lugusid ja albumi. Olime valmis kõvasti tööd tegema. Aga me ei oodanud, et lood tõusevad edetabeli tippudesse ja me anname väljamüüdud kontserte.

Pole vist vaja öelda, et olime väga õnnelikud selle üle, kuidas asjad läksid. Tuleb tunnistada, et ei ole just halb jõuda sellest, et sul pole isegi toidu jaoks raha, selleni, et oled albumiedetabelis esikohal.

Millal oli esimene hetk kui tundsite, et nüüd olete te kuulsad?

See juhtus alguse poole, sest me saime tõesti põhimõtteliselt üleöö kuulsaks. Mäletan, et see oli üsna naljakas ja veider, kui inimesed hakkasid meid tänaval ära tundma, ja mitte ainult meie kodumaal, vaid ka riikides, kus me polnud varem käinud.

Poets of the Fall Rock Cafes aastal 2012 Foto: MATI HIIS

Kas Soomes on raske tuntud olla? Saate te rahus poes käia või tahavad inimesed igal sammul pildistada ja autogramme saada?

Mulle tundub, et Soomes on see üsna lihtne. Inimesed tunnevad sind ära, kuid lasevad sul olla ja oma asjadega tegelda. Mõned küll jooksevad sul järel, tahavad selfit teha või küsivad autogrammi ja see on täiesti okei, kuni kõik käituvad austavalt. Ma ütleks, et üldiselt saab iga päev oma normaalset elu elada.

Mis on tuntuse juures kõige ägedam ja kõige raskem?

Kuulsusel on mõnikord kombeks sind üllatada. Meie jaoks on tuntuse juures kõige olulisem see, et meie muusikat kuuldakse ja puudutab inimesi. Kõige raskem on ilmselt see, et sinust võib saada kuulsuse vang. Kui tunned, et saa enam rahus kodust välja minna, siis täpselt nii ongi. On palju nüansse, kus kuulsusekoorem ei ole just kõige parem kaaslane.  

Kas te arvasite kunagi, et kuulsaks saate?

Küllap sa unistad sellest nooremana; seejärel töötad tükk aega sellel alal läbilöömise nimel, ja kui edu on käes, saab sellest tasakaaluharjutus: pead kõigest väest klammerduma selle külge, mis sul pihus on, kuna iga kandi pealt tabavad sind kõikvõimalikud ootused. Kas sa usud, et sulle langeb sülle kuulsus? Vast ehk nooremana usud tõesti nii, kuid hiljem mattud sa elu tõsiasjade alla, mis võivad olla nii õnnistuseks kui piinaks, ning tol hetkel sa enam ei oota kuulsust. Ehk ainult loodad, et kõik läheb hästi

Kui palju te veedate aega Soomes ja kui palju ringi tuuritades?

Me ei ole nende kahe osa vahele oma elus piiri tõmmanud. Kui umbes pakkuda, siis oleme enam-vähem kolmandiku aastast tuuril ja ülejäänud aja teeme muid asju. Üks kolmandik on päris pikk aeg, kui arvestada, et ülejäänud kaks kolmandikku ajast teeme kõike muud. Aga see varieerub – vahel oleme tuuril rohkem, vahel vähem. On olnud ka aegu, kus tuuritame poole aastast ja järgmisel aastal peaaegu üldse mitte.

Milline on olnud kõige suurem ja väiksem publik, kellele te esinenud olete? Kas eelistate pigem suuri või intiimseid kontserte?

Minul isiklikult mingit eelistust pole. Publik on publik. Oleme esinenud mõnel päris intiimsel üritusel, kus on ehk 20 inimest, ja need on olnud superlõbusad. Suurim kuulajaskond on olnud kas meie endi kontsertidel või mõnel festivalil, kus publikus on kümneid tuhandeid inimesi. Need on ka väga lahedad, eriti kui saad publikult väga head energiat.

Facebookis on teil üle poole miljoni fänni. On teil fännidega olnud ka negatiivseid kogemusi?

Meid on vist õnnistatud fännidega, kes on targad, mõistvad ja teavad, kuidas korralikult käituda. Muidugi on olnud olukordi, mis on kaugel ideaalsusest, kuid mulle ei meeldi neil pikemalt peatuda. Inimesed oskavad olla maailmas heaks jõuks ja ma arvan, et parem ongi sellele keskenduda.

Milline on olnud kõige ägedam kokkupuude fänniga või lahedaim fännikingitus?

See võib olla ka päris väike asi, näiteks saad sellele, mida laval teed, suurepärast tagasisidet. Samuti hakkavad meie laulud tihtipeale elama oma elu, kui fännid neid kuulavad, neist räägivad ja teinekord oma mõtted internetti postitavad. Ma arvan, et kõige lahedam kingitus artistile ongi inimeste huvi ja armastus selle vastu, mida ta teeb. Tänu fännidele saamegi ju koos muusikuelu elada.

Teie laulud on olnud filmides, telesarjas ja mitmetes videomängudes. Kas see on teie jaoks suur au? Kui saaksite valida, siis kus teie lugu järgmisena kõlaks?

See on kohutavalt suur au, kui sinu tööd austatakse, see saab auhinna või pannakse mõnesse lahedasse filmi, sarja või mängu. Meile meeldiks väga teha järgmise James Bondi tunnuslugu.

Kuidas te oma lugusid kirjutate? Kas enne sünnib muusika või tekst? Milline lugu on valminud kõige kiiremini ja milline on kõige rohkem aega võtnud?

Ma ütleks, et kõige tihemini kirjutame enne muusika ja sõnad tulevad hiljem. Mõnikord kirjutan sõnad tahtlikult enne ja vaatan siis, kuidas tekstist muusika sünnib. See on värskendav viis midagi täiesti uut leida.

Üks kiiremini sündinud lugusid oli ilmselt „Don’t Mess with Me“. See on pärit meie esimeselt albumilt „Signs of Life“. Teine lugu, mis minu pastakast justkui välja voolas, oli „Love Will Come to You“ kuuendalt albumilt „Jealous Gods“. „Don’t Mess with Me“ puhul kirjutasin ma justkui automaatselt, arvan, et kogu lüürika sündis kohvipausil kümne minutiga. Muusika võttis omakorda veel paar päeva ja selle hulka läheb ka produktsioon.

Kõige kauem töötasime lugude „Given and Denied“ ja „Dancing on Broken Glass“ kallal. Nendega algusest lõpuni jõudmiseks läks ikka aastaid. „War“ sündis kolme kuuga, kuigi refrääni olin kirjutanud juba enne Poets of the Falli aega. Nagu näed, on sünnilood erinevad. Teeme nii, nagu laul ise dikteerib. Vahel ei ole me mingiks looks veel valmis ja jätame selle hilisemaks. Lõpuks saavad need siiski valmis – oleme kangekaelsed, kuid ei suru liialt peale. Vahel ongi vaja lasta asjadel laagerduda.

 

Mida mäletate viimasest Eestis esinemisest 2012. aastal?

Ma mäletan päris palju – mis lugusid me mängisime, imelist õhkkonda, kui õnnelikud me olime, et saime Tallinnas mängida. Mäletan oma juukseharja ja et viskasin oma suleboa – jah, ma kandsin siis suleboad, ma tean – publikusse ning inimesed läksid selle peale hulluks. Head ajad.

Soome on Eestile päris lähedal. Kui tihti te Eestit külastate ja mida teile siin teha meeldib?

Külastan Eestit aeg-ajalt ikka. Mõnus on valgel suvepäeval Tallinna vanalinnas lonkida. Minu meelest on Tallinn maaliline ja meenutab mõnusalt möödunud aegu. Tallinn oleks peaaegu nagu fantaasiaromaanist pärit. Tallinnas on mõnus õhkkond, kus nüüdisaegne on vanaaegsega segunenud.

Muide, meie loo „Cradled In Love“ video filmiti Eestis, Kolga mõisas. See oli 2012. aasta südatalv. Mõisas sees oli temperatuur –26 kraadi ja ma kandsin täpselt neid riideid, mida videos (Markol olid videos paljad käsivarred – toim). Muusikavideos osaleval tüdrukul oli veel vähem riideid seljas. Eestlased, kes meie filmitiimi kuulusid, olid väga meeldivad ja armsad. Minu jaoks ongi Eestis lahedad inimesed, kultuur, arhitektuur, toit ja loodus. Pöidlad püsti!

Palun anna Eesti fännidele väike vihje – mida me kontserdilt oodata võime?

Suurima hea meelega. Kuulete meie hitte ja mõningaid üllatuslugusid läbi Poets of the Falli ajaloo, lisaks ka lugusid meie viimaselt albumilt „Ultraviolet“. Energia lendab läbi lae ja saate oma energia selle kõige otsa hunnikusse panna. Ma väga ootan, et teid kõiki kontserdil näha!